Tappev Armastus

<\3

Õhu ringlemine mu kopsudes kiireneb ja ängistav hirm pureb teed minu hingeni. Surun silmad kinni ja loodan, et lõpp tuleb kiirelt.
Elu lõppemine surmaga on ju nagu nii paratamatu.

Käed väänatakse selja taha ja mind tõugatakse kaubiku hämarusest välja.
Tahtmatult nuuksatan ning saan taaskord uue hoobi osaliseks.

"Seisa paigal, mõrd," käsib vihaga segunenud hääl.

Seejärel teadmatuses piineldes, kuulen meeste omavahelist käskluste jagamist, sedagi ärritavalt monotoonsel viisil.

" Mine veidi sügavamale metsa, et mitte jälgi jätta. Me oleme linnast piisavalt väljas, kuid sellest hoolimata peame äärmiselt ettevaatlikud olema, sest rohkem mina ei kavatse mentidega asju ajada. Ja üks asi veel...
KUI sa kavatsed mu käsku eirata ja seda ära ei tee.... Siis arvesta sellega kulla poisu, et sinu lips on läbi ennem kui sa uue saad," kostub irvitamine ja teen kindlaks Rogeri hääle.

Hüpiknukuna tiritakse mind ühest haardest teise ja siis liigume juba teadmatus suunas läbi metsa.

Kuulen vaid ühtlast hingamist ja lehtede krabinat jalge all ning oletan, et lõpp on juba käega katsutav. Mööduvad kurnavad sammud, sekundid ja minutit, mis tekitavad lämbumise tunnet.

Nuuksatan kui seisma jääme ja poetan tunnete segaduses pisaraid nagu joana. Hapnik ei jõua mu kopsudesse nii nagu vajan ja ahmin lootusetult olematut õhku.
Minu tapja käed puudutavad õrnalt mu nägu ja kott tõmmatakse peast.

"Tessa?"

Küsimus on hämmeldumisest segane, täis uskumatust ja tabamatut hirmu.
Meie näod on nii ligistikku, et lausa valus on mõelda, et see on sama poiss, kellel lasin enda huuli puudutada.

"Miks? Ma teadsin, et sa oled nendega seotud! Kuradi jobu!" röögin täiest kõrist, segaduses ja ülimalt alandatud.

Ma olin nii loll ja pime. Ma oleks pidanud teadma. See oli ju nii ilmselge.

Jamesi tugev haare ümber püstoli lõdveneb ja ta on nii löödud näoga.
Ta on sõnatu.

Viha mu sees keeb ja astun talle ligemale ning tõukan teda õlaga.

" Tee oma töö lõpuni siis! Oled mees või ei ole? Nagu nii oled sa mu eelnevalt ära tapnud, tee siis see lõpuni!"

Viha- ja hirmupisarad veavad mu näole teed ning ma olen ülimalt pettunud ja segaduses.

Püstol kukub korpas mudarööbaste vahele ja James on tummaks löödud. Ei ühtegi sõna ega liigutust.

"Ma ei saa aru mis su faking probleem on!?"

Vaikus.

"Ei. Ei. Ei. Ei," lausub ta kähinal ja astub paar sammu minust eemale.

"Ma... Fakk. Fakk. Fakk. Miks kurat küll?"sõnab ta ja vaatab mu silmadesse, otsides olematut tunnet.

"Ma olen kõik nii persse keeranud," nohiseb ta oma nina alla ja haarab kätega peast kinni, õlad längus nagu kogu maailma raskus oleks temal lasunud ning naerab rõõmutut naeru.

"Mida sa naerad?!? Lase mul minna, sa kuradima siga!"
Olen paanikas ja ei tea enam mida uskuda.

James raputab oma pulstunud, kuid taha lükatud juukseid ning kõnnib vastakate tunnetega minu poole.

Rahunen hetkeks kui ta käsi mu põske puudutab, kuid kohe tõmbun eemale, meeltes kaikumas läbielatud õud.
James haarab mu kätest ja harutab sõlmed lahti ning köied kukuvad maha.

Olen vaba.

"Tea seda, et ma ei ole üks nende seast. Ja... Ja ma armastan sind," lausub ta silmis pisaraläik.

Raputan pead ja vaatan veel hetkeks tema silmadesse. Pisarad veerevad nagu autorattad mööda sillutatud maanteed.

"Ma luban, et kõik saab korda ja ma otsin su üles,"sõnab ta nukralt.

Vaatan tema nägu tummalt, pobisen oma nina alla eitava vastuse.

Ma jään igavesti armastama neid lollakalt ilusaid silmi, kuid mitte sind...
Enam mitte...

Taganen paar sammu ja jooksen. Jooksen ja jooksen. Eemale neist. Eemale temast.

***

Piisavalt kaugele jõudnud, kuulen kõrvulukustavat lasku. Linnud tõusevad valju ragina saatel puudelt ja lendavad üle taeva.

Ka nemad on sama segaduse, hirmul ja pettetud kui mina.

Miks kõik nii läks?

-----------------------------------------------------------
Ma armastan su armastust ja jään
ta imetlejaks.

- Marie Under