Nõtkelt liigun klaustrofoobilisest pimedusest välja ja valgus toob ilmsiks jahmatava tõe.
"James? Sina? Mida hekki? Mida SINA SIIN TEED?"paiskan kontrollimatult sõnad üle huulte.
James surub ukse kinni ja kõnnib kerge sammuga minust eemale. Tema hoiakust peegeldub ettevaatlikkust ja külmust, mis loovad tugeva kontrasti ta õlgade ja seljakumeruse vahel.
Meid lahutavad kõigest mõned meetrid, kuid iga meeter suurendab minu küsimustetulva, mis tundub nagu hiigel lumelaviin.
Võõras ja ohtlik keskkond, mis mind ümbritseb, muudab mind närviliseks, sest ma pole eelnevalt sellises olukorras kunagi olnud.
Jooksen Jamesile järgi ja haaran ta õlast, pöörates teda silmitsi endaga. Tema tumesinised silmad on seletamatult ilusad ja müstilised ning paistavad põhjatutena. Nendes silmades on helesinised täpikesed, mis on veidramast veidram, kuid nii omapärane. Tunnen kuidas magneetiline tõmbejõud mind neid silmi vaatama kutsub.
Hetkeline tardumus muudab olukorra ebamugavaks ja James lööb silmad trotslikult maha ning astub sammu minust eemale. Tunnen tohtut piinlikust sellise jõllitamise tõttu.
"Mina ei tahtnud midagi ja ära röögi nagu hull. Sul oli abi vaja ja mina aitasin. That's the deal. Hakkame parem juba minema."
"Mul pole sinusuguse jobu abi vaja! Käi seenele!"
Ta silub oma turris juukseid ning naer tema rinnust paiskub õhupahvakuna välja.
"Kuule, ole nüüd. Kas nüüd on siis õige aeg seenele minna? Ma saan aru, et sügis on kuu aja pärast, aga sa ei pea mind tagant kiirustama ja üksi ma ei läheks nagu nii," lausub ta vaevu muiet tagasi hoides.
Alateadvus on mu tagajalgadele ajanud ja loon näole nii tigeda grimassi kui võimalik.
Kuidas saab inimene ka sellisel momendil selline jobu olla??
Naeratus ta näol süveneb ja ta haarab mu käest, vedades mind enda järgi.
"Ma ei tule sinuga mitte kuskile! Lase mind lahti!"
Tirin oma rannet kõigest väest, kuid hoolimata mu pingutusest ei suuda ma end vabastada tema haardest.
"Tule. Ma viin su koju. Jumal küll, Tess! Sa ei pea koguaeg nii kangekaelne olema," sõnab ta dramaatilise ohkega.
Põrnitsen kurjalt tema säravaid silmi ja ei suuda enam sammugi temaga koos astuda.
"Ei, aitäh. Mul on transport olemas. Ma ei taha sinuga mitte kuskile minna. Sa mõnitajast tõbras!"
Valan kogu oma kogunenud viha igasse oma sõnasse, paisates neid talle näkku, täpselt nii nagu tema mulle ennist tegi. Astun talle ligemale, võttes kokku kõik endas peituva julguse ja jätkan tema eneseuhkuse piitsutamisega.
"Kangekaelsusega saavutan ma vähemalt eesmärke, aga mida sina saavutad teiste tunnetega mängides?"
Jamesi silmadesse ilmub kahetsus, kuid see hetk kaob kui ta ehmatusega haarab tugevamalt mu käest, tirides mind betoonist seina varju. Kuulen ukse liikumist ja tuttavaid hääli, mis sulanduvad arusaamatuks sõnade virrvarriks.
James seisab mu ees, hoides oma nimetissõrme mu huultel.
"Ole nüüd hästi vaikselt," lausub ta sosinal.
Pilgutan arusaamatult silmi, endiselt šokis tema hoiakust ja vastakatest tunnetest. Süda mu rinnus kalopeerib nagu segane, pumbates liitrite kaupa verd ringi, muutes mu näo õhetavaks punapeediks. Meie vahel on olematu vahemaa ja Jamesi parfüümi meelitav alatoon tungib mu ninasõõrmetesse, tekitades ahvatlust seda lõhna uuesti nuusutada.
Minut hiljem kostub mootori madal mürin ja James tõmbub piirkonna uurimiseks sammukese eemale.
Hingan kopsudesse olematut värsket õhku, rahustades enda hullunud südant.
"Ära raiska enam aega. Lähme."
Seekord nõustun ja liigun vaikselt tema kannul ta auto poole.
Must Audi seisab varjatuna metsa vahel ja see on peidetud nii hästi, et ka kõige teravam silm ei paneks seda algul tähele.
*****
"Mida sa seal tegid?"
Karm hääl sunnib mind võpatama ja vaatan tõsistesse silmadesse, milles pole kübetki mõistmist.
Keerutan turvavööd ja üritan küsimust vältida, kuid tean, et tema ilma selgituseta ei lase mul minna.
"Ma... Kogusin informatsiooni," sõnan vaikse närvikõdiga.
"Informatsiooni? Veidike kahtlane ei ole, et sinusugune tüdruk kogub informatsiooni sellisest kohast, sellisel kellaajal?"
Iga ta sõna on täis kannatamatut kannatlikkust, mis näib kohe-kohe murdumas.
"Kuidas sa teadsid, et ma seal üldse olen?"
"Kui sa üritad dektektiivi mängida siis mul on sulle üks hea soovitus. Ära kirjuta igale poole märkmeid ja ära suhtle tohmanitega, kes sind jamasse tõmbavad. Praegusel juhul ma päästsin su üsna sitast olukorrast, aga mis oleks saanud siis kui ma poleks tulnud?"
Lauselõpp on täis viha, mille põhjust ma ei mõista.
"Sa käisid minu toas? Mis õigusega?"
"Sel pole tähtsust. Sa pead mõnda aega varjus püsima. Vastasel juhul nad leiavad su üles ja.... Tapavad su... Sa nägid asju, mida poleks tohtinud."
Kõik on nii segane ja ma ei suuda enam korralikult mõtelda.
Hoian vaevu oma tundeid tagasi.
Miks? Kuidas? Kus? Kes?
Küsimused on nagu telliskivid, mis ükshaaval mu pähe potsatavad.
Kõik on selle lolli, ajudeta, vastiku ja ülbe Jamesi pärast. Poleks ma temaga iial tuttavaks saanud, poleks ma praegu sellises olukorras.
James peatab auto mu kodu lähedal asuva poe ees, näol veider grimass.
"Ma.. Tahtsin vabandada. No jälle... Mul olid mõned tehnilised probleemid seoses tööga ja ma olin tol õhtul väga pahane kui sa töökotta tulid. Ma valasin kogu oma viha sinu peale välja. Ma tean, et ma tegin valesti. Anna andeks,"lausub ta ohates ja keerab pilgu kõrvale.
Ta silub järjekordselt enda juukseid, vaadates aknast välja.
Väike salakaval muie hiilib mu huultele ja uurin tema reaktsiooni, mis on nii naljakas kui ta üritab vabandada.
"Ma ei saa seekord vabandust vastu võtta,"sõnan mänglevalt kurva noodiga.
Jamesi õlad tõmbuvad pingesse ja ta vaatab suurte silmadega minu suunas.
"Miks? Ma ju vabandasin."
Ma ei kuula teda ja astun autost välja.
Liigun enesekindla sammuga kodu poole, demonstreerides Jamesile enda eneseväärikust, mida ma ei lase mutta trampida. Ma olen iseseisev naine ja ma ei lase mitte kellelgi teisiti arvata, sest ma pole nii kergelt mõjutatav.
Uks mu selja taga sulgub ja nüüd on James see, kes mind enda poole sunnib vaatama.
"Palun anna andeks. Mul on nii kahju, et ma sulle nii ütlesin."
Tuul sasib me mõlemi juukseid ja vaatan lootusrikkalt tema silmadesse. Need silmad on joovastavalt sinised nagu kõige imelisem ookean, millesse uppuda kardad, kuid eemalt silmitseda julgeda.
Katkestan meie vahelise lummusehetke ja üritan luua distantsi tema ja minu vahel, et hoida ära tule süttimist, kuid tulutult.
Jamesi käsi tõmbub ümber minu piha ja ootamatult sulandume teineteise embusesse. Kireleek kõrvetab mu huuli ja süda januneb kõrvetuse järgi, samal ajal kui mõistus karjub hoiatusi nagu suitsuandur.
James suudleb tuntava metsikusega mu huuli, hetkekski kõhklemata. Mängleva kergusega vastan tema janusele suudlusele ning kõrvetav iha vallutab mu südame.
Endiselt minust kinni hoides, tõmbub ta oma huultega eemale.
James vaatab hetkeks mu silmadesse, näol joovastuse läige.
"Anna andeks, Tess."
-----------------------------------------------------------
Uus osa valmis :)
Kahtlesin päris pikalt selle osa suhtes, aga ma südamest loodan, et see vastab Teie oootustele, mu kallid lugejad :)
Te olete parimad!<3
Andke kindlasti kommentaarides teada, kuidas Teile see osa meeldis.
^_^
Tervitades,
Teie shadowgirl♡
YOU ARE READING
Tappev Armastus
ספרות נוערArmastus on surm. Aeglane ja piinarikas õõvastav õndsus. Kõik puruneb laostava kiirusega ja normaalsus muutub võõraks kui elukeeris tüdruku unustamatutesse situatsioonidessse paiskab. See on algus loole, mis näitab kui tappev võib armastus tegeliku...
