Oops! This image does not follow our content guidelines. To continue publishing, please remove it or upload a different image.
**ESMASPÄEV KELL 07:20**
Jälgisin, kuidas Ameelia oma sinikaid puudriga veel kattis. Tal õnnestus see päris hästi.
"Lähme?"küsitles Ameelia pannes puudri maha. Noogutasin vaid krabades oma koti ning suundudes alla, et midagi süüa. Otsustasime mõlemad salatit süüa kuna midagi paremat ei suutnud välja mõelda. Oli rääkimisega pooleli, kui kööki ilmus Grant. Täielik vaikus kõlas terves majas. Me lihtsalt vaatasime üksteisele otsa Ameeliaga ning sõime oma salatit. Grant ei pannu meid isegi tähele ja enne, kui märkasime kõndis ta juba uksest välja.
"Polnud üldse piinlik"pomises Ameelia salatit vaadates.
"Tüüpiline juba ju"muhelesin süües salati kiirelt ära. Kui olime valmis siis väljusime samuti sõites kooli poole. Kooli parklas parkisin oma auto ära. Kõndisime kappide poole, kui äkiliselt põrkus keegi vastu Ameeliat. See polnud selline õrn põrge vaid tugevam ja see sama tüdruk ei öelnud talle midagi vaid kõndis edasi. Ameelia pigistas silmad kokku hingates hetkeks.
"Kõik hästi?"küsisin vaadates teda murelikult. Ta lihtsalt noogutas avades oma silmad ning kõndides edasi.
Sellest ma räägingi. Ta alati käitub nagu midagi just ei juhtunud, kuigi juhtus.
Jooksin Ameeliale järgi kuna ta oli juba kaugele jõudmas.
~~~~~~~~~~~~~~~~
Kõndisime hetkel mu kapi poole, et panna paar õpikut ära enne, kui sööma lähme. Äkiliselt helistas keegi Ameeliale.
"Mine edasi. Ma räägin ära"sõnas Ameelia eemaldudes minust. Kõndisin kapi poole põrkudes inimeste vastu või õigemini nad põrkusid minu vastu. Jõudes oma kapini viskasin kiirelt õpikud kappi sulgedes seda seejärel. Seisin kapi juures vaadates inimese, kes minust möödusid. Märkasin kaugemalt tulemas Liamit, Granti ja Graysonit. Jälgisin neid, kui äkiliselt ilmus täpselt nende vahelt läbi kurja pilguga Ameelia. Grant, Grayson ja Liam jäid seisma vaadates Ameelia veidra pilguga kuna ta kõndis täpselt nende vahelt läbi kukutades neid nagu mingeid keegleid bowlingus. Nad kehtasid lõpuks vaid õlgu kõndides sööklasse.
"Mis sinu sulgi segas, et sa läbi nende kõndisid?"küsisin hoides oma kotist natukene tugevamini kinni.
"Ei midagi. Lähme lihtsalt"ohkas Ameelia raputades selle probleemi oma õlgadelt. Ta kõndis juba ees ära sööklasse.
Tihti on ka probleemiks see, et ta ei räägi mulle midagi. Harva tunnen ennast halvasti, sest ei suuda teda aidata.
Võtsime omale süüa sööklas ning istusime oma tavalisse lauda maha. Rääkisime suvalistest teemadest, kui äkiliselt kõlas mingi röögatus. Kõigi tähelepanu langes Grantile ja Carmella.
"No mida nüüd"ohkasin pöörates ennast nende poole.
"Kuidas sa võisid mind petta?"karjatas Carmella proovides saada kõigi tähelepanu, sest seda ta armastab. Olgu see halb tähelepanu või halb. Ta armastas seda igatahes.
"Kuna me pole isegi koos?"sõnas Grant seda pigem küsimusena. Liam lihtsalt naeris ta kõrval, kui äkiliselt vaatas Carmella talle kurjalt otsa. Sel momendil jäi Liam vait.
"Kui sa jätad mind maha siis ma luban sulle, et see on sinu lõpp"ähvardas Carmella vaadates Grantile silma.
"Mida iganes"lausus Grant silma pööritusega. Carmella hetkeks seisis veel seal enne, kui ta hakkas minema kõndima. Kõndides ukse poole märkas ta, et mina ja Ameelia vaatasime teda. Pöörasime küll kiirelt oma pilgud ära, aga kuna kõik teavad, et olen Granti õde siis draama ei suuda hoiduda minust eemale.
"Granti õde, eks?"küsis Carmella toetudes me lauale.
"Mu nimi on Melany"pööritasin oma silmi kahetsedes oma hääletooni.
"Kuidas palun?"sõnas Carmella vaadates mind kurjemalt. Jäin teda vaatama suurte silmadega proovides öelda midagi, kuid iga kord, kui oma suu avasin tuli sealt välja vaid õhku.
"Oskad sa rääkida ka või mida?"küsis Carmella nagu ma oleks mingi hälvik.
"Miks me peaksime rääkima ära hellitatud jõmpsikaga, kellel pole isegi viisakust, et öelda tere, aitäh või head aega?"küsis Ameelia.
"Kas sa tead, mida sa just tegid?"küsis Carmella natukene hirmuäratavalt.
"Mida?"küsis Ameelia väljakutsuvalt või õigemini puhta ülbusega.
"Sa tegid endale uue vihavaenlase"ütles Carmella väikse muigega, mis oli see ülbe muie.
"Vaata, kui mind see huvitab"sõnas Ameelia võlts naeratusega. Carmella kortsutas hetkeks kulmi ning turtsatas seejärel kõndides minema. Suur pauk käis uste juures, kui ta väljus.
"Issand jumal. Sa üllatad mind iga päevaga"laususin vaadates Ameelia muljetavaldava näoga.
"Julge asi, mida teha"kõlas äkiliselt me juurest. Pöörasime ennast ümber nähes Granti, Liamit ja Graysonit enda juures.
"Miks ma peaksin teda kartma?"küsis Ameelia kergitades oma kulmu.
"Sa meeldisid mulle paremini, kui lamasid maas"sõnas Liam. Grayson lõi teda kõhtu vaadates teda kurjalt.
"Mida?"pomises Liam. Ameelia pööritas oma silmi pöörates tagasi kandiku poole ennast. Grayson, Liam ja Grant seisid meie laua juures piinlikult.
"Midagi veel?"küsis Ameelia olles jätkuvalt kandiku poole. Poisid kõik lihtsalt muigasid vaadates üksteisele otsa ning lahkusid. Pöörasin ennast ümber Ameelia poole vaadates teda nüüd suu lahti.
"Grant. Mu vend. Sa rääkisid talle vastu. Kas sa tahad surra?"küsisin.
"Oleks see nii halb"kehitas Ameelia oma õlgu olles hetkeks kurb, kuid seejärel lõi ta näole naeratus jällegi.
"Lähme?"küsis ta proovis vältida teemat sellele, et mis ta just ütles.
