Oops! This image does not follow our content guidelines. To continue publishing, please remove it or upload a different image.
**KOLMAPÄEV KELL 18:00**
Lamasin hetkel oma voodis olles täielikuses vaikuses. Jälgisin oma lumivalget lage olles enda mõtetes, kui äkiliselt kõlas paar koputust mu uksel.
"Sisse"sõnasin tuimalt lamades jätkuvalt oma voodil. Kuulsin, kuidas mu uks kriiksus selle avamisega, kuid ei suutnud hoolida sellest, kes uksel seisaks.
"Arvasin juba, et oled surnud"muheles Graysoni hääl. Kergitasin oma pead äkiliselt tõustes istukile.
"Sa ei peaks Granti ja Liamiga olema?"küsisin kohendades kiirelt oma juukseid.
"Nad läksid välja hetkeks ja otsustasin siia jääda"muigas Grayson õrnalt märgates minu proovi juukseid kohendada.
"Miks nii?"küsisin vaadates teda. Ta toetus vastu mu uksepiita oma muigega. Käed ristis.
"Niisama"ütles Grayson õlgu kehitades.
"Võib siseneda?"küsisin Grayson. Noogutasin istudes oma voodi äärele. Jälgisin Graysonit, kes nüüd uuris mu tuba. Ta jäi seisma piltide juures. Seal oli üks pilt minust ja Ameeliast, minust ja Grantist naermas. Selle juures muheles Grayson õrnalt vaadeldes seda veel hetkeks.
"Te suhtlesite kuna hästi?"küsitles Grayson pöördudes nüüd minu poole.
"Võib nii öelda"pomisesin tuimalt. Grayson vaid noogutas istudes mu diivanile. Me vaatasime hetkeks üksteisele otsa, kui äkiliselt ma pöörasin oma pilgu ära. Grayson vaid muheles selle peale.
"Kas sa tõesti kardad mind? Ma olen siin majas käinud ju sada korda"naeris Grayson.
"Pigem ei karda. Lihtsalt sa oled natukene hirmuäratav nii pikkusest, kui oma olekust"laususin ausalt vaadates uuesti Graysonile otsa.
"Vähemalt olid aus"naeratas Grayson. Vaatasin teda tuimalt ohates vaikselt.
"Mis sul mõttes on?"küsis Grayson peale pikemat vaikust.
"Miks see sind huvitab?"küsisin koheselt vastu natukene liiga ülbelt.
"Meil on aega vaja surnuks lüüa nii, et räägi"
Kahtlesin hetkeks, sest tüüpiliselt ei räägi mina Liami ja Graysoniga kuigi nad käivad me juures tõesti ülimalt tihti.
"Kas sa tõesti arvad, et hetkel usaldama sind oma saladuste ning probleemidega?"küsisin kulmi kortsutades. Ta mõtles hetkeks, kuid noogutas seejärel suhteliselt enesekindlalt.
"Ma võin olla tõesti uje ja vaikne, kuid ma pole loll"sõnasin tõustes voodilt.
"Sa oled kõige lahkem teist kolmest, kuid see ei tähenda, et ma hakkan sulle midagi rääkima. Kui soovid sellist informatsiooni siis sa pead mulle tõestama, et see üldse jääks vaid sinu teada"ütlesin ausalt. Grayson hetkeks mõtles hammustades oma huult.
"Kui ei suuda see isegi vaid sinu teada jääda, siis meil pole millestki enam rääkida"laususin tuimalt, kuid sisemiselt natukene nukralt. See on esimene kord, kui keegi neid kolmest näitab mingit huvi minu vastu.
Grayson vaid noogutas selle jutu peale mõtlikult. Ta tõusis püsti kõndides mu toast välja. Mu silmad jälgisid tema igat liigutust. Jäädes seisma veel uksel vaatas ta hetkeks tagasi mind, kuid kadus seejärel. Natukese aja pärast oli kuulda all ust, mis avanes ja sulgus.
Ohkasin vaikselt norgudes. Ma ei tea miks, kuid väike osa minust lootis, et teda hakkasin tõesti huvitama ja ei olnud mingi hetkene viivitus.
Lamasin uuesti oma voodile tõmmates kerra ennast.
~~~~~~~~~~~~~~~~~~
Ärkasin ülesse oma uinakust kuuldes all tubades tegevust. Mühatasin arvates, et see on jällegi Granti pidu, kuid minu üllatuseks olid all vaid kolm inimest.
"Ema, isa"rõõmustasin nähes neid. Jooksin nende poole tehes mõlemale kalli. Nad kallistasid mind vastu hetkeks.
"Millal te tagasi jõudsite?"küsisin haigutades.
"Natukene aega tagasi"naeratas ema, kui isale juba tuli mingi kõne.
"Vabandage"ütles isa minnes eemale.
"Kuidas teil läheb siis?"küsis ema vaadates mind ja Granti.
"Normaalselt"ütlesime samal ajal ning sama tuima häälega.
"Tegite midagi toredat ka koos?"küsis ema mitte teades, et mina ja Grant pole juba pikemat aega midagi koos teinud.
"Mitte eriti"muhelesin piinlikult tehes hetkeks Grantiga silmkontakti.
"Okei. Igatahes, tore on teid näha jällegi. Kuidas Ameelial läheb kullake?"küsis ema vaadates mind kurva pilguga nüüd.
"Eee"kõhklesin rääkida, sest Grant ei tea midagi Ameeliast. Tema, aga tõmbus lähemale huvitudes ka sellest.
"Hästi"naeratasin võltsilt.
"Tal kodus on ka kõik-"
"Hästi"segasin vahele. Ema vaatas mind hetkeks murelikult, kuid kehitas lihtsalt õlgu.
"Selge. Ma lähen teen midagi süüa meile"ütles ema kõndides kööki, kuid ka tema telefon juba helises.
"Nii, et Ameelia"sõnas Grant oma kulmu kergitades seistes mu ees nüüd.
"Pole sinu asi"laususin kurjalt kõndides minema ta juurest.
