¡Ay! Esta imagen no sigue nuestras pautas de contenido. Para continuar la publicación, intente quitarla o subir otra.
**TEISIPÄEV KELL 07:50**
Peale eilset jäin ma magama enda pisarates. Nii masendavalt, kui see kõlab, siis see oli tõsi.
"Melany"kõlas äkiliselt mu ukselt. Kergitasin natukene oma pead nähes Granti. Ta seisis kuidagi kahvatult ning piinlikult mu uksel. Kartes mulle midagi öelda kõhkles ta.
"Ma lähen kooli"sõnas ta lõpuks vaadates mind haletseva pilguga. Ma ei reageerinud sellele. Panin vaid oma pea padjale ning sulgesin silmad. Lootes, et kuidagi see on siiski uni.
Kahjuks, ei olnud.
Kuulsin natukese aja pärast, kuidas Grant mu uksel lahkus ning siis kõlas all välisukse lahti ja kinni minemine.
Lamasin oma voodis veel paar sekundit enne, kui tõusin püsti. Jälgisin enda ümber seda vaikust ja tühjust teades, et igaveseks ongi see nüüd nii.
Mitte teades, mida järgmisena teha istusin ma veel voodil paar minutit.
Lõpuks, kui suutsin ennast kokku võtta tõusin ma püsti. Kohendasin kampsunit enda õlgadel ning kõndisin kööki. Vaatasin vähemalt kümme minutit külmkappi otsides midagi süüa. Mitte miski ei näinud hea välja. Võtsin lõpuks vaid ühe vee ja suundusin uuesti ülesse. Krabasin telefoni öökapilt istudes voodile jällegi.
Kahetsesin seda liigutust.
Terve minu ekraan oli täis teateid. Kõik Ameelia kohta. Osad olid kirjutanud facebook'i, teised kirjutasid instagram'i dm'i ja kolmandad twitterisse. Loomulikult oli twitter täis Ameeliat. Kui ma avasin facebooki tuli mulle, aga teada.
*Oled olnud Ameeliaga sõber facebookis viis aastat. Sooviksid tähistada?*
Mõtlesin nüüd selle peale, kuidas Ameelia olekski tegelikult tähistanud seda. Me oleksime arvatavasti vaadanud terve öö sarju nagu alati.
Muhelesin selle mõtte peale avastades alles nüüd, kui palju ma tegelikult igatsen Ameeliat. Ma ei näe teda enam kunagi.
Hammustasin oma huult tugevalt hoides tagasi pisaraid, kui juba üks kukkus mu telefoni ekraanile. Pühkisin selle kiirelt ära ning tõusin püsti rutates vetsu poole. Jõudes peegli ette vaatasin endale otsa. Hetk enne, kui hakkasin nutma märkasin ,kui haavatud ja armetu ma olen.
Jälgisin, kuidas pisarad ükshaaval mu põsel võidu tegid. Kui äkiliselt käisid mu peast läbi kõik mälestused, mis mul Ameeliaga olid. Kõik mälestused meie filmi või sarja õhtutest, kõik rännakud, mis tegime. Ameelia oli minu kivi. Mina olin tema oma. Mis küll valesti läks?
~~~~~~~~~~~~~~~~
Sellest nutmisest olin suutnud ära väsida ja jäin jällegi magama. Mind äratasid need paar koputust mu uksel.
"Melany?"kõlas arg hääl ukselt. Mingil määral ma siiski lootsin, et see on Ameelia. Kergitasin oma pea lootuses, kuid see oli vaid Grayson.
"Kuidas sul läinud on?"küsis Grayson olles uksel. Jälgisin teda tõustes istukile oma voodis.
"Okei. Saan aru, et sa ei taha rääkida vist"ütles Grayson kõhklevalt kartes rääkida minuga. Miks kõik kardavad? Arvavad, et ma murdun, kui nad räägivad minuga?
"Võin siseneda?"küsis Grayson ujedalt.
"Miks? Sa ei peaks oma tüdrukuga olema või mis?"küsisin ülbemalt, kui see pidi olema. Üllatusin isegi nende sõnade peale. Grayson vaatas mind pettumusliku pilguga mõeldes hetkeks.
"See polnud minu tüdruk-"
"Ei tundunud olevalt ka mingi sõbranna. Juhuslikult, kui sa oma sõbrannasid ei suudle"ütlesin olles kibestunud.
"Ei suudle sõbrannasid"muheles Grayson leides selle mingit huumorit.
"Kõige hullem asi on see, et sa lasid mul midagi loota"sõnasin ausalt. Graysoni muie muutus tõsiseks ning ta silmad suurenesid.
"Ma tegelikult lootsin, et keegi leidis minus mingit huvi. Mitte see "seks objekt" huvi vaid tegelik "tahan sind tundma õppida" huvi."laususin vaikse ohkega. Pettumusliku ohkega, kui nii öelda.
"Ma ei tahtnud, et sa nii tunneksid. Kunagi pole soovinud-"
"Miks sa siis panid mind lootma? Terve oma elu olen lootnud inimeste peale. Olen lootnud, et nad hooliksid minust. Pole kunagi kaotanud lootust."ütlesin jäädes äkiliselt vait. Vaatasin enda sülle mängides kätega.
"Usun, et see lootus oli kasutu. See võis mul olla, aga nähes oma parimat sõbrannat surnuna enda silme ees. See, et ta suri mu kõrval. See oli see, mis murdis mu lootuse. Me pidime veetma terve elu koos. Ta oli ainukene, kes minust hoolis. Ta tähendas mulle tervet maailma, sest ta oligi see. Ainuke põhjus, miks ma iga päev suutsin ülesse tõusta, oli teades, et Ameelia on olemas alati, kui teda vajan. Nüüd, teda pole. Miks peaksin ma homme ärkama, naeratama ja käituma nagu elu on lill, kui see pole?"küsisin vaadates Graysonile otsa.
"Keegi pole öelnud, et pead. See kõik on su enda valik-"
"Aga kas mitte inimesed ei looda, et sa naeratad kõigile ja oled rõõmus. See on nagu inimeste lootus või ootus, et elu on lill. Sa ei tohi oma tundeid näidata. Pole mitte nii?"
"Tõesti, inimesed ootavad sinult naeratust. Sa pole kunagi reeglite järgi käinud. Sa oled alati jäänud endaks. Olgu see uje väike sina, siis seda olen pidanud üllaks."lausus Grayson tõsisusega. Vaatasin talle veel hetkeks otsa enne, kui ta hakkas lahkuma. Enne seda pööras ta veel hetkeks ringi.
"Sa ei ole üksi."ütles Grayson enne, kui kadus mu silmapiirilt. Ohkasin raskelt tõmmates käe läbi oma sassis juuste.
