Oops! This image does not follow our content guidelines. To continue publishing, please remove it or upload a different image.
**LIAMI POV**
Peale seda, kui Granti arreteeriti jooksis Melany minema. Järgnesin talle, kui äkiliselt jooksis ta metsa, kus oli pime ja udune. Kaotasin ta kaheks sekundiks enne, kui kuulsin nutmist. Jooksin selle poole ehmudes. Melany oli täpselt kalju piiril. Ta pea vaatas alla. Äkiliselt hakkas ka vihma sadama.
"Melany"laususin, mis tabas ta tähelepanu. Ta pööras oma kannal ringi.
"Mine ära!"karjus ta taganedes natukene. Kuulda oli paari kivikese langemist kaljult.
"Ma tean, mida sa tahad teha. Palun ära tee seda."sõnasin ettevaatlikult proovides talle läheneda, kuid ta karjus vastu:"ÄRA TULE LÄHEMALE!"nii, et ma peatusin oma jälgedes.
"Mul pole põhjuseid, miks ma ei peaks tegema! Pigem oleks kergem praegu oma elu lõpetada ja lahkuda siit maailmast. Keegi ei armasta mind. Minu vanemad ilmuvad välja harva ja nendega minul mingit suhet polegi, Grant hakkas minust huvitama vaid süümetundest, sest tappis minu parima sõbranna. Muideks, pole ka mul mu parimat sõbrannat kuna minu vend tappis ta. Amanda, keda ma usaldasin isegi natukene, oli ka mu sõber vaid Granti saamiseks. Sina.. sina murdsid mu südame. Lasid minul arvata, et meeldin sulle ja sa hoolid minust, kuid ei. Sinul olid süümekad, sest teadsid, et Grant tappis mu parima sõbranna. Te kõik kasutasite mind ära ja olite mu sõbrad vaid sellepärast, et teil oli süümekad. Enam te ei pea olema. Mulle aitab."lausus Melany murdes minu südant kümme tuhat korda uuesti ja uuesti. Ta pööras ennast vaadates uuesti alla. Märkasin, kuidas ta hakkas liikuma äärele veel lähemale, kui karjatasin:"Oota!"
Ta pea kerkis mu poole. Hingasin hetkeks sisse ja välja enne, kui võtsin sõna.
"Mul oli kunagi õde. Väiksem õde. Me tegime kõike koos. Me mängisime jalgpalli, arvutimänge ja käisime ujumas. Mu väike õde oli üks suur rõõmupall. Igal sekundil ta naeris. Keegi poleks kunagi suutnud arvata, et tal on tegelikult depressioon. Mina küll märkasin muutusi temas, kuid eeldasin, et need on head muutused. Ta kasvab suuremaks ja saab naiseks. Mida ma ei märganud, oli see, et teda kiusati koolis. Ta ei rääkinud ka sellest mulle. Ta hakkas ennast vigastama. Üks päev pidin ma poole päeva pealt ta koju viima kuna ta oli haige. See oli vaid vabandus. Olin ise see päev kodus ja kuulasin kõrvaklappidest laulu, kui kuulsin karjatust. Ma jooksin oma õe tuppa, kus nuttis minu ema laginal ja isa helistas kiirabisse. Mu õde oli teinud enesetapu vannis. Terve põrand uputas tema verest ja veest. Ta nägu oli elutu ning sinine. See mõjutas kõike meie peres. Mu ema muutus vaikseks ja vaevu räägib enam, isa kolis minema peale seda ja nad lahutasid. Mina, mina kaotasin kõik rõõmu, mis mul sees oli. Olin hakanud tarvitama aineid ja alkoholi alaealiselt. Ostsin ükskord Grantilt isegi, kui tema nägi minus midagi ja aitas mind. Ta aitas mind tagasi kahele jalale. Olen talle igavesti tänulik kuna tänu temale kohtasin ma sind ja tõtt öelda olen ma täielik jobu, et sinuga niimoodi käitusin. Ma kasutasin sinu headust ära ja lasin su käest. Sa olid parim asi, mis minuga juhtus, Melany Hamilton."sõnasin nutt kurgus juba. Melany oli jäänud kuulama isegi mu juttu. Ta vaikis hetkeks enne, kui küsis:"Mis ta nimi oli? Sinu õe?"
"Karoline."ütlesin, naeratades õrnalt.
"Miks sa rääkisid mulle selle loo?"küsis Melany.
"Kuna ma ei taha sind kaotada. Sa oled minu rõõmupall, kellele ma kunagi ei soovinud haiget teha ning tahaks seda muuta, aga ma ei saa seda teha, kui sind pole enam."sõnasin viitades kalju äärele, kus ta seisis.
"Miks sa arvad, et ma muudan oma meelt? Äkki sa lihtsalt murrad mu südame taas? Kust ma pean seda teadma?"küsis Melany läbi pisarate, mida oli raske näha tegelikult läbi vihma, kuid tean ja tunnetan, et ta nutab.
"Sa ei teagi. Sa lihtsalt pead mind usaldama."laususin lootes, et see töötab. Melany hetkeks mõtles enne, kui ütles:"Ma ei usalda sind." ja hakkas kalduma ääre poole.
~~
BRUH BRUUHHHHHHHHH
HOPE YA LIKED IT!!
ET TEADA, KAS SAATE OMA ÕNNELIKU LÕPU VÕI KURVA AGAIN PEATE VOTEMA!
