Oops! This image does not follow our content guidelines. To continue publishing, please remove it or upload a different image.
**ESMASPÄEV KELL 08:00**
Olin terve nädalavahetus seda kirja uuesti ja uuesti lugenud mõeldes iga lause peale.
Ameelia teab, et ma pole nii uje. Ta usub minusse ja mina peaksin rohkem uskuma endasse.
Sisenesin kooli täpselt siis, kui kõik olid oma klassides juba. Suundusin tibake enesekindlama kõnnakuga oma esimesse tundi. Sisenedes ahastasid kõik nähes mind uksel. Ahastused sellest, et üldse julgesin kooli tulla.
"Vabandust, et tundi hilnesin"sõnas vaadates õpetajat. Õpetaja vaid noogutas kaastundlikult. Nagu ikka. Mida loota võis ju?
Kõndides enda kohale vaatasid kõik mind suurte silmadega. Isegi Grant ja Liam jälgisid mind. Grayson oli arvatavasti jätkuvalt solvunud, kuid ega ma seda niimoodi jäta nüüd. Ameelia teadis, et kui midagi tahan siis lähen sellele järgi.
Istudes esimeses tunnis tundsin kõrvetavaid pilke seljal. Õnneks see lõppes kiiremalt, kui oleksin uskunud. Teadsin, et kõik istuvad tavaliselt saalis vahetundide vahel. Sisenedes saali vaatasin ringi märgates äkiliselt seda kellega soovisin rääkida.
Hakates kõndima Carmella suunas haaras keegi äkiliselt mu õlast kinni pöörates mind ringi. Tulles silmkontakti Grantiga oli meil hetkene vaikuse moment.
"Ma tean, mida sa tahad teha. Oled kindel, et ise suudad seda teha?"küsis Grant. Olles kaksikud on meil sarnane mõtlemine.
"Sa võiksid kasvõi natukenegi minusse uskuda, vennake"sõnasin. Ta hetkeks vaatas mind veel kahtlevalt, kuid lasi lahti haardest.
"Tee oma asja. Tõesta, et võiksin sinusse uskuda"lausus Grant väljakutset esitavalt. Noogutasin hetkes pöördudes Carmella poole, kes oli äkiliselt minu nina ees otse.
"Issand jumal"ütlesin ehmatades. Carmella pani oma käed risti kergitades kulmu.
"Nii, et keegi julges kooli tulla? Nunnu"muigas Carmella vaadates mind ülevalt alla. Proovisin lausuda midagi, kuid igakord, kui suu avasin tuli sealt välja vaid õhku.
"Jätkuvalt ei räägi?"naeris Carmella.
Grant hakkas mu tagant välja ilmuma, kuid ma panin oma käe talle ette.
"Suur venna tuleb sulle appi?"muigas Carmella väljakutsuvalt.
"Ma saan ise hakkama"sõnasin ülbelt. Grant taganes lastes mul rääkida.
"Kas su ema tõesti ei paitanud sind, kui olid väiksem või isa ei andnud piisavalt raha, et sa nii õel oled? Pere armastust oli tõesti nii vähe või? Ja kõik need valed, mida sa kõigi kohta levitad? Väga madal sinust, aga noh samas sa magad iga poisiga, kes ennast annab."ütlesin vaadates nüüd teda kaastundliku pilguga.
"Sa just ei öelnud seda"sõnas Carmella raevust.
"See pole ainuke asi, mida ma ütlen"muigasin astudes toolile ning sealt pealt lauale.
"Saaksin kõigi tähelepanu?"sõnasin üle saali, kuid keegi ei kuulnud mind.
"Olge vait"karjus äkiliselt Grant ja loomulikult see töötas.
"Ma tänan"laususin Granti vaadates hetkeks.
"Wow. Surnud tüdruku parim sõber räägib?"
"See on see Granti õde"
Kõik need laused kõlasid, kui sosinatena läbi saali.
"Jah, mina olen Granti õde või surnud tüdruku parim sõbranna. Mulle personaalselt meeldib minna Melany nime järgi, kuid see pole põhjus. Nagu te kõik teate, siis eelmine reede tegi Carmella siin väikest kõne. Nüüd on minu kord. Kõik, mida Carmella rääkis oli vale. Ameelia oli üks kõige ausamatest ning toredamatest inimestest, keda mina teadsin. Ameelia tarvitas jah tablette, aga see oli sellepärast, et ta olid valudes. Valudes kõigist kuulujuttudest, valudes Carmella solvamistest ning valudes oma isast. Ta isa tõesti peksis teda, kuid sellegi poolest suutis ta rõõmus olla. Ameelia ei teinud enesetappu. See oli tõesti üledoos, mis juhtus. See, mis Carmella ütles, et ma teda ei aita, siis see oli ka vale. Iga kord, kui Ameelial oli võimalik, veetis ta selle minu juures. Meil oli isegi plaan. Kui saame kaheksateist, siis mõlemad põgeneme siit linnast ja alustame uut elu. Kahjuks ei jõudnud ta elada nii kaua, et seda uut elugi näha. "ütlesin kurbusega. Märkasin Graysonit, kes taga naeratas õrnalt.
"Kõige tipuks ähvardas Carmella mind. Ähvardas Ameelia saladusega, et kui ma ei lõpeta Graysoniga suhtlemist, siis tuleb see saladus välja. Kahjuks, ei pidanud ta oma lubadust. Nii, et ma ei pea ka enda lubadust"muigas vaadates Carmellale otsa, kes vaatas mind kurjalt.
"Minu palve teile on jätta meelde Ameelia, kui hea klassikaaslane. See klassikaaslane, kes seisis te eest ülesse, see klassikaaslane, kes oli alati rõõmus. Ameelia ei soovinud kunagi kellegile halba ja pani kõik alati esimesena. Võiksite teie nüüd samuti jätta meelde Ameeliat, kui hea inimene."naeratasin kõigile. Äkiliselt hakkasid kõik plaksutama ja vilistama. Muhelesin hakates laualt maha tulema, kui äkiliselt oli mu ees käsi. See oli Graysoni oma. Võtsin sellest kinni ning ta aitas mind laualt maha.
"See oli päris uhke, mis sa tegid"naeratas Grayson.
