اوووه! هذه الصورة لا تتبع إرشادات المحتوى الخاصة بنا. لمتابعة النشر، يرجى إزالتها أو تحميل صورة أخرى.
**ESMASPÄEV KELL 15:00**
Olin just koju jõudnud, kui ma ukse avasin.
"Ema? Isa?"karjusin üle maja.
Vaikus
Ma teadsin, et nad lahkusid sama õhtu, kui tulid. Loota ju võis. Mu suunurk langes. Sulgesin enda järel ukse võttes seejärel jalanõud ära. Astusin kööki kust võtsin vaid vee. Suundusin ülesse enda tuppa. Vahetasin kiirelt riided mugavamate riiete vastu. Kõndides ringi oma hiiglaslikus või isegi liiga suures toas märkasin ma oma kapil raamatut.
"Beauty and the Beast"lugesin välja kaanelt. Võtsin raamatu kätte vaadeldes seda hetkeks. Kõndisin sellega oma diivanile. Avasin raamatu hakates lugema. Pole tavaliselt raamatuid lugenud, kuid see oli mu kapil. See pidi mingi põhjusega olema.
Lugedes raamatut keerasin lehekülg lehekülje järel. Jõudes momendi, kus Gaston, halb inimene selles raamatus, oli tapmas koletist.
"Melany"
Ehmusin pannes äkiliselt raamatu kinni mingil määral. Pilku kergitades oli seal Grant.
"Ma tahtsin.."hakkas Grant rääkima väikeste raskustega. Panin oma raamatu enda kõrvale vaadates teda uudishimuga.
"Vabandada."ütles ta lõpuks.
"Kui sa oleksid mu vend, siis teaksid, et minu usaldust ega vabandust ei saa välja teenida sõnadega."sõnasin tõustes püsti diivanilt.
"Ma olen pidanud selleks liiga palju pettuma. Mind ei jätnud kõik. Ma võin olla andestav inimene, aga mul on ka omad tingimused."laususin kõndides akna juurde. Vaatasin sealt välja. Hetkel oli pilvine õues, kuid mitte tuuline.
"Ma olen valmis kõigeks."ütles Grant enesekindlalt. Pöörasin oma pilgu ta poole.
"Mina ei oota kellegilt midagi. Seda vabandust ja usaldust pead sa ise teenima välja oma tegudega. Ma ei hakka sulle õpetama seda. Aja raiskamine. Sa pead ise tegutsema."sõnasin vaadates seejärel jällegi aknast välja. Grant hetkeks seisatas, kuid kõndis mu ukselt minema. Paari sekundi pärast oli juba kuulda välisukse sulgumist. Sellest või oodata vaid head või halba.
Mina ise ei oota sellest midagi.
Nii tegi ka Grayson ja juba järgmine päev pidin ma pettuma. Õpin oma vigadest. Vead ongi selleks, et nendest õppida.
Istusin uuesti oma diivanile võttes raamatu lahti. Lugedes veel natukene edasi ja jõudes lõppu. Ma keerasin viimse lehekülje, mis peaks olema tüüpiliselt tühi, kuid seal oli kiri.
"Alati hoida lootust ja mitte kunagi seda kaotada. Inimkond pole hukule määratud, kui lootus on olemas. Koletistest või isegi saada, kui nägus prints. Tuleb vaid uskuda- A"lugesin välja. Naeratus tekkis mu näole. Ameelia lootis alati inimestesse aidates kõiki keda võimalik. Andes mulle alati lootust, kuigi temalt oli seda kõige vähem loota.
Lootus ja uskumine
Asi, mis mul kaob juba.
~~~~~~~~~~~~~~~~~~~
HOPE YA LIKED IT ;)))))
VÄIKE OSAKENE KUNA WHY NOT :)) JA MA KÄISIN JUST KAUNITAR JA KOLETIS VAATAMAS KINOS AHAHA
