¡Ay! Esta imagen no sigue nuestras pautas de contenido. Para continuar la publicación, intente quitarla o subir otra.
**NELJAPÄEV KELL 20:30**
Olin kuulnud juba pool tundi, kuidas Grant, Liam ja Grayson räägivad all elutoas ja vaatavad telekat. Valmistun selleks, et minna alla ja öelda Graysonile"ära hooli minust".
Ohkasin endamisi kõndides vaikselt alla. Piilusin elutoa uksest sisse köhatades. Saades tähelepanu endale tunnetasin, kuidas mu kurk läks kinni. Nende pilgud olid pilksalt minul oodates, et midagi ütleksin.
"Grayson"tuli minust lõpuks välja.
"Saaksin sinuga rääkida.. privaatselt?"küsisin vaadates hetkeks Liamile ja Grantile otsa. Grayson vaid noogutas kõndides minu järel kööki. Seisin paar sekundit seljaga Graysonile kuni suutsin end pöörata.
"Millest tahtsid rääkdia?"küsis Grayson toetudes vastu letti pannes oma käed risti.
"Me ei saa enam rääkida"kõlas minust. Langetasin oma pead kartes näha Graysoni reaktsiooni.
"Ja kes seda keelab veel?"muheles Grayson. Loomulikult leiaks ta huumorit sellest.
"Ma ei saa öelda, aga.."ütlesin proovides leida neid õigeid sõnu.
"Hoia minust lihtsalt eemale palun"ohkasin kergitades oma murtud ja kurva pilgu. Grayson hetkeks vaatas mu silmadesse proovides leida vastust, kuid ohkas samuti.
"Nagu soovid"sõnas ta solvunult minnes tagasi Granti ja Liami juurde.
Aga ma ei soovi. Ma just sooviksin sind tundma õppida. Sooviksin kellegile rääkida probleemidest, kellegilt abi küsida.
Kõndisin kiirelt enda tuppa lüües pauguga ukse kinni, sest olin iseenda peale kuri. Miks ma ei võiks olla julgem? Miks ma pean nii arg olema?
Torisesin vihast hüpates voodile.
Miks ma ei võiks olla Ameelia?
~~~~~~~~~~~~~~~~~
HOPE YA LIKED IT ;)))
YOU BEST BELIEVE, ET VEEL ÜKS OSA TULEB KUNA SEE OLI LÜHIKE ALGUS JÄRGMISELE OSALE ;))))
