Oops! This image does not follow our content guidelines. To continue publishing, please remove it or upload a different image.
**Melany POV**
Räägitakse, et enne surma su elu välgatab su silme ees. Nad ei valetanud. Kõik head ja halvad mälestused käisid mu silme ees, kui äkiliselt kukkusin ma. Ma proovisin avada silmi, kuid ei suutnud. Mu silmad olid rasked ja tunne oli, et need on kinni liimitud nüüd. Äkiliselt kadus ka kõik reaalsus ja tumedus võttis üle.
Kas see ongi kõik?
Kas niimoodi lõppeb minu elu?
Kaljult kukkusin alla tehes enesetappu.
"Melany?"kõlas tuttav hääl. Ma proovisin taas silmi avada ja see töötas, kui ere valgus pimestas mind hetkeks. Nägin vaid udukogu oma silme ees.
"Melany."muheles see sama hääl kükitades mu juurde. Mu silmanägemine selgenes ja minu ees kükitas Ameelia.
"Ameelia!"hüüatasin kallistades teda.
"Ma igatsen sind kullatükk. Sina olid minu ainukene sõber ja pereliige. Mul on nii kahju, et ma ei saanud sind aidata ja ei märganud midagi. Andesta mulle palun."laususin nuttes välja tervet ookeani.
"Ma andestan sulle."naeris Ameelia.
"Kuid ainult ühel juhul."ütles Ameelia lastes kallistusest lahti. Vaatasin talle otsa, igatsedes seda naeratust ning neid elurohkeid silmi.
"Sa naased tagasi. Sinu aeg pole läbi saanud. Sa pead veel saama ühe tütre ja panema talle nimega Rosalie nagu me lubasime üksteisele. Sa pead ka võtma kümme koera, sest ma tean juba, kui pettunud Liam sinus oleks, sest võtsid nii palju koeri, kuid ta armastaks sind ikkagi. Lisaks sa pead andestama Liamile. Tal polnud minu surmaga mingit pistmist, samuti polnud ka Grantil. Mina otsustasin võtta neid tablette. Mina võin olla küll lahkunu, kuid sinu elu on ees kõik. Sa lõpetad gümnaasiumi ja lähed ülikooli. Peale ülikooli teeb Liam sulle abieluettepaneku, mille sa vastu võtad, sest tead, et Liam on hea inimene ja ainukene, kes suudab sind naerma panna, peale minu. Kui sa ütled oma "jah" sõna Liamile, siis jätta meelde seda. Mina olen sinu kõrval nutmas oma silmi välja, sest sa abiellusid. Melany. Mine tagasi ja me kohtume, kui on ka sinu aeg. Ma armastan sind."sõnas Ameelia enne, kui ta äkiliselt kadus. Minu hingamine muutus ka aina raskemaks ja raskemaks, kui jällegi kadus teadvus.
Äkki ma ei saanud taevasse sisse vaid põrgusse?
~~
HOPE YA LIKED IT?
MA USUN?? AHAHAHAHHA
JA EI SEE POLE LÕPP HONEYSSSS
KUID TBH MINGI +5 OSA TULEB VEEL VÄLJA, KUID SEEJÄREL JUBA UUE RAAMATU JUURDE!!
