Oops! This image does not follow our content guidelines. To continue publishing, please remove it or upload a different image.
**NELJAPÄEV KELL 07:50**
Teadsin, et ei saanud jääda kopitama koju. Valmistudes nendeks pilkudeks seisin ma kooli ees. Vaaatasin pilksalt uksi hingates rahulikult.
Sa suudad. Ela tänane päev üle.
Võtsin lõpuks ennast kokku sammudes enesekindlamalt sisse. Kahjuks see enesekindlus kadus, kui olin paar sammu kooli sisse astunud. Uskusin mingil määral, et suudan neid pilke kannatada, kuid siiski mitte. Tundsin oma soovi põgeneda sel hetkel, kuid miski tõmbas mind siiski edasi. Sisenesin enda esimesse tundi. Õpetaja isegi oli üllatunud mind näha.
"Tere tulemast tagasi Melany"naeratas õpetaja lahkelt. Veider asi oli selles, et see õpetaja pole kunagi olnud lahke mitte kellegi vastu. Isegi mitte naeratanud.
Istusin enda kohale hoides pead maas. Kui kell helises sammusid kõik klassi. Need põlevad pilgud mu peal olid valusad. Teadsin, et kõik nendest pole kaastundlikud pilgud. Paljud vihkasid Ameeliat tema tõsisuse poolest. Ta julges kõike rääkida välja kõigile. See meeldis mulle kõige rohkem ta juures, sest ta polnud mingi võlts eputis.
"Täna tunnis räägime filmidest"lausus õpetaja.
"Kes on näinud tragöödia zanrit?"küsis õpetaja vaadates klassiruumis ringi.
"Granti õde elabki ühes tragöödias hetkel"kommenteeri keegi suvaline, mille peale kõik hakkasid loomulikult naerma.
"Vaikust. Meie sinuga kohtume peale tunde"ütles õpetaja karmilt.
Suutes kannatada välja esimese tunni liikusin teisse tundi. Teadsin, et ei kannata välja tervet päeva. Lootsin siiski. Kui pea maas hoian, siis äkki keegi ei märka mind?
Loota võis.
Sõnudes ennast ära põrkusin kellegile vastu.
"Vaba-"
"Vaata kuhu sa lähed"karjatas mind tüdruk vaadates mind kurjalt, kuid kõndides koheselt minema. Korjasin maast oma asju, mis maha pillasin, kui märkasin ühte lillekest. Pead pöörates oli see Ameelia kapp. Seal olid mitmed lilled ning pildid temast. Väike pisar ilmus minu silmanurka. Lugesin ühte kirja, mis oli ta kapil. Minu kahjuks polnud seal kirjas midagi ilusat, vaid kurja.
"Tänu jumalale, et sa surma said. Olidki liiga ülbe, et elada. XOXO LOODAN ET PÕLED PÕRGUS!"oli kirjas. Enne, kui märkasin olin nutmas jällegi. Kiirustasin vetsu hoides pead maas. Vetsus võtsin mitu salvrätikut. Pühkisin pisarad ära proovides seejärel ennast kohendada natukene peeglist. Võtsin peegli välja. Kunagi õpetas Ameelia mulle, et kui natukene puudrit panna, siis keegi isegi ei märka. Pannes puudrit kotti astus sisse inimene, keda tahtsin kõige vähem näha.
Carmella
"Vaata, aga vaata, kes kooli ilmus"muigas Carmella mulles lähenedes.
"Ikka veel nutad selle ära hellitatud jõmpsika pärast? Sa ei vääriks isegi paremat"naeris Carmella õelalt.
"Aga tead mis?"küsis Carmella keereldes mu ümber.
"Ma tean sinu ja tema väikest saladust"muigas Carmella. Vaatasin talle hirmunult otsa.
"Sa-"
"Tema perest"segas Carmella vahele.
"Palun Carmella"nuuksatasin anudes teda.
"Keegi oskab rääkida. Wow"sõnas Carmella olles uhke enda üle.
"Palun ära räägi kellegile. Ma teen ükskõik, mida sa tahad"laususin pühkides pisaraid ära. Carmella vaid muigas selle peale.
"On küll tegelikult üks asi, mida tahan"muigas Carmella olles enda arust kaval.
"Las ma arvan. Grant?"küsisin kurjema pilguga.
"Ei tegelikult, kuid hea pakkumine"naeris Carmella.
"Ma tahan"sõnas Carmella käitudes nagu ta mõtleks, kuid oleme ausad. Seal peas on vaid mingi uba tal ajuks.
"Graysonit"
Mu suu vajus ammuli lahti. Poleks kunagi uskunud, et kooli kõige kardetum tahab poissi, kellel on hea reputatsioon isegi.
"Miks?"küsisin olles segaduses.
"Sest teil toimub midagi. Olen märganud. Ega ma loll pole"naeris Carmella. Mõtlesin hetkeks kuni tulin arusaamisele.
"Sa tahad võtta minult kõik, mis mul on"sõnasin luristades oma nina vaikselt.
"Täpselt. Tark tüdruk"
"Miks? Mis see sulle head teeb?"küsisin vaadates Carmellat kurjalt.
"See võib kõlada natukene kurjalt, aga mulle meeldib vaadata inimesi kannatamas"
"Oo see kõlab vägagi kurjalt"segasin vahele. Sel momendil vaatas Carmella mind kurjalt kuna segasin vahele või julgesin üldsegi rääkida.
"Sul on aega homseni või las kõik teavad, mis Ameelial kodus toimub"ja nii ta kadus.
Teadsin, et ei saanud reeta oma sõbrannat. Ta võib olla surnud, kuid lubasin talle, et isegi siis hoian ta saladusi.
Ohkasin kuna teadsin, mida pean tegema. See polnud nii raske kuna pole temasse kiindunud. Raske oli see, et kaotaksin ainukese inimese, kes minust kasvõi natukene hoolib.
Aga see on see, mida pean tegema, et hoida saladust.
~~~~~~~~~~~~~~~~~
HOPE YA LIKED IT ;))))
ASJAD KIPUVAD HUVITAVAKS!!!!! JA DAMN. MULLE HAKKASID GRAYSON JA MELANY MEELDIMA KOOS. MHH
