Ups! Gambar ini tidak mengikuti Pedoman Konten kami. Untuk melanjutkan publikasi, hapuslah gambar ini atau unggah gambar lain.
Teate seda tunnet, kui sul on paar halba unenägu järjest ning sa ärkad ülesse nuttes? Nii oli ka mul.
Avades vaikselt oma silmi, mis olid nagu liimiga kokku kleebitud, olin segaduses oma asukoha kohta. Koht, kus oli tundus soe, kuid mitte tuttav. Samas oli täiesti pime ja ainuke asi, mida tundsin olid linad silitamas mu nahka. Otsisin hetkeks kätega ringi proovides leida mingitki valgust. Tunnetasin sõrmede vahel lambikest. Pannes seda tööle avanes minu tuba. Kas ma tõesti just ei tundunud enda tuba ära?
Kuidas ma üldse siia sain? Miks ma ei mäleta enam paljut?
Tõusin istukile astudes voodist välja kogemata liiga kõva mürtsuga. Mu jalad kaalusid, kui kümme tonni. Kõndisin oma peegli ette. Nägin alles siis, et mul oli seljas mingi pusa. Tundus olevalt minu oma.
Kus mu teised riided, siis on?
Läksin vetsu, et võtta oma meiki maha. Tegin endale mingi lohaka krunni. Suundusin seejärel oma tuppa otsides telefoni. Telefon, aga laadis mul. Võttes kätte telefoni, oli kell kolm hommikul. Mul oli tulnud ka paar sõnumit kellegilt Hansult??
~~
Hans:
oli tore õhtu ;)
~~
Otsustasin lihtsalt ignoreerida neid sõnumeid ja kõndisin alla. Astudes kööki ei oodanud ma, et kõik poisid oleksid siin ja üleval. Koheselt, kui ma kööki astusin nad tardusid ja vaatasid üksteisele otsa murelikult ja siis mind murelikult.
"Eee.. miks te ei maga?"muhelesin kõndides külmkapi juurde.
"Polnud eriti und"vastas Grant valelikult. Tean, et ta valetas, sest 1) Ta pole kunagi nii vara kodus passinud vaid oleks kuskil mujal ja 2)Ta poleks kunagi olnud nii vara siin koos Liami ja Graysoniga.
"Selge"noogutasin lihtsalt võttes oma veest paar lonksu. Mõtlesin, kas küsida, et kes on Hans, aga kui nemad valetavad mulle, siis ma ka neile tõtt ei hakka rääkima.
"Melany?"küsis Liam vaadates mulle otsa.
"Hm?"hümisesin.
"Mida sa eilsest õhtust mäletad?
"Et ma rääkisin Graysoniga ja siis jäin mingi aeg magama vist."laususin ausalt. Sel momendil vaatasid poisid üksteisele otsa mingite veidrate pilkudega.
"Te olete veirdad. Ma lähen."ütlesin silma pööritusega kõndides elutuppa. Võtsin puldi ja istusin tugitooli pannes oma pea äärele. Olin natukene aega vaadanud mingit saadet netflixist, kui tuli elutuppa Grayson. Ta istus diivanile vaadates mind või õigemini põrnitsedes.
"Kui sa plaanidki nii mind vaadata, siis mine ära. Ma vaatan siin sarja, aitäh."sõnasin oma pilku telekal hoides.
"Tulin küsima lihtsalt, et kuidas sul läheb?"küsitles Grayson. Pani sarja pausile vaadates Graysonit.
"Hästi. Miks teid nii väga see huvitab? Mis toimub?"küsisin murelikult vaadates Graysonit. Ta hetkeks mõtles, kuid raputas pead.
"Ei midagi. Me lihtsalt muretseme sinu pärast"lausus Grayson õrna naeratusega. Miks muretsesid? Nad kindlasti ei räägi mulle siin midagi hetkel. Naeratasin küll vastu, aga see ei jää pooleli. Grayson lahkus uuesti kuskile ja ma jätkasin sarjaga. Jäin kogemata vist mingi hetk jällegi magama või siis see sari oligi igav. Üks kahest.
