¡Ay! Esta imagen no sigue nuestras pautas de contenido. Para continuar la publicación, intente quitarla o subir otra.
**KOLMAPÄEV KELL 09:30**
Kõndisin ringi raamatukogus, kui sattusin äkiliselt peale Carmellale ning mingile tüübile.
"Eee"hakkas Carmella kõhklema lükates poissi endast eemale.
"Lahku"vaatas Carmella poissi kurjalt. See poissike jooksis kiiruga minema siit ning seejärel vaatas ta mind.
"Ütled midagi Grantile ja see on sinu lõpp"ähvardas Carmella. Proovisin oma ninatarka kommentaari talle öelda, kuid häält ei tulnud välja. Carmella kõndis minema mu silme eest ning ma seisin oma kohal veel paar sekundit seedides seda, mis just juhtus. Ohkasin lõpuks leides raamatu. Laenutasin selle välja ning kõndisin saali, kus kõik olid. Kaasa arvatud Carmella ringlemas juba Granti ümber. Kui Carmella minuga silmkontakti tegi muutus ta pilk eriti karmiks. Pöörasin pilgu ära suundudes kiiremal sammul Ameelia juurde.
"Mis Carmella karvu ärritas?"muheles Ameelia.
"Leidsin tema ja mingi tüübi suudlemas raamatukogus ja nüüd ähvardab, et kui Grantile räägin siis see on minu lõpp"ohkasin hoides raamatust tugevamini kinni.
"Ta on ikka nii loll"pööritas Ameelia oma silmi. Kõik koolist teavad, et Grant ja Carmella pole mingi asi. Carmella lihtsalt kujutab seda ette ja Grant mingil määral laseb tal seda uskuda.
"Kuidas kodus siis üldse asjad on?"küsisin lõpuks.
"Ärme parem lihtsalt räägi"ütles Ameelia hetkeks tardudes, kui sellest rääkisin.
"Kõik on hästi või-"
"Mu chikad!"hüüdis äkiliselt tabades minu ja Ameelia tähelepanu. Meie üllatuseks oli see Liam, kes pöördus meie poole. Sel momendil olid, aga kõigi pilgud meil, kui Liam me ees seisis. Langetasin oma pea olles uje nagu ikka.
"Meil on ka nimed"lausus Ameelia pannes oma kapi kinni.
"Jaja õigus. Granti õde ja Granti õe parim sõbranna, eks?" muigas Liam olles endaga rahul.
"Ja kes on Grant?"kergitas Ameelia oma kulmu. Kuna kõik olid huvitatud sellest vestlusest, siis kuulasid nad pealt seda.
"Aus"muheles äkiliselt Grant meie seljatagant. Kui ma ümber pöörasin märkasin, et oleme ümber piiratud ning põgenemiseks on null teed.
"Issand Grant. Miks sa nendega räägid?"kriiksus me kõigi kõrvadest läbi Carmella hääl. Carmella jooksis koheselt Granti käe otsa rippudes seal nagu mingi pärdik.
"Eriti ei jõudnud alustada"sõnas Grant tüdinenud häälega.
"Väga hea. Lähme nüüd nende ei kellegite juurest ära"tõmbas Carmella teda juba minema.
"Mäletage. Olete ei keegi"ehmatas äkiliselt meid Liam tehes mind märki, et jälgib meid. Ameelia vaid pööritas oma silmi pöördudes teisele poole. Sammusime järgmisesse tundi lihtsalt.
"Sa nagu kutsud surma endale lähedale"pomisesin proovides ignoreerida kõigi pilke meie peal. Ameelia ikka suutis koguda kuulsust sellega, et astub kõigile vastu.
~~~~~~~~~~~~~~~~
Seisime hetkel vetsus ning Ameelia lasi mul ta kotti hoida.
"Saaksid palun mu kotist puudrit otsida?"küsis Ameelia tulles vetsust välja vaadates ennast nüüd peeglist. Noogutasin vaid sorides ta kotis, kui äkiliselt leidsin midagi, mida ei pidanud leidma.
"Valuvaigistite purk?"küsisin kergitades seda. Loksutades tunnetasin, kui vähe seal sees on.
"Millal sa ostsid selle?"küsisin kahtlustavalt kergitades kulmu.
"Üks kuu tagasi issand"sõnas Ameelia krabades selle mu käest.
"Kas sa oled valudes?"küsisin peale pikemat vaikust. Ameelia vaid ohkas puuderdades oma nina.
"Natukene"lausus ta lõpuks nukralt.
"Ameelia. Sa pead mulle rääkima, kui su isa muutub jälle liiga vägivaldseks-"
"Ja mida sa teeksid? Me oleme 17 vaid ja ei saa midagi teha"karjatas Ameelia vaadates mind kurjalt. Sel momendil alles märkasin, et ta silmad olid täiesti punased.
"Ameelia-"
"Ei. Ärme räägi sellest. Ma ei taha, et keegi kuuleks"ohkas Ameelia pühkides põselt pisara ära. Vaikisin oma huult hammustades.
"Lähme?"naeratas Ameelia nüüd suundudes juba välja vetsust. Raputasin aeglaselt pead kõndides ta järel välja.
Kuninganna käitumisel nagu midagi just poleks juhtunud.
