Ups! Gambar ini tidak mengikuti Pedoman Konten kami. Untuk melanjutkan publikasi, hapuslah gambar ini atau unggah gambar lain.
Olin mõtisklenud juba terve päeva sellele, et kas lähen ja uurin välja, kes nii väga soovib mind sinna või jään koju ja mõtlen kodus, kes seda kirjutas.
Uudishimu lõi üle ja nii jõudsingi mina ainukesele majapeole, mis täna oli. Seda oli ka rahvahulga kohta näha. Maja oli jubedalt täis. Kõndisin eesukse poole, kui kõlas paar vilistamist. Ignoreerisin neid astudes majja. Vaatasin hetkeks ringi otsides tuttavaid nägusid, kui mu ette ilmus tüdruk. Jook käes ja üpriski purjus.
"Saan ma sind aidata?"küsisin kulme kortsutades. Tüdruk oli minust vaid veidike pikem, kuid tal olid ka kontsad all. Kleit vaevu kattis tema tagumikku. Meik ja soeng olid isegi kenad. Tundus, kui tüüpiline peoloom.
"Nii, et see arg Granti õde ilmuski lõpuks peole?"muigas tema pannes oma käsi risti.
"Mul on ka nimi-"
"Melany. Ma tean."noogutas tüdruk võttes topsist lonksu.
"See pole ka muideks mu esimene pidu."sõnasin ja ta juba noogutas.
"Tean ka seda. Kuulujutt käis vägistamisest, kuid sinu vennake tegi need kuulujutud laiaks."lausus too.
"Kõnni minuga."sõnas ta suust ja mingil määral kõndisingi. Ma isegi ei teadnud ta nime, kuid miski tõmbas mind koos temaga.
"Mida, siis sina otsid siit peolt? Sa ei ilmunud oma tüüpilise bandega."lausus tema märkides seda, et tulin üksi.
"Otsin seda, et kes mind siia kutsus."
"Nii, et sa oled huvitatud kutsest? Sellepärast oledki vaid siin?"küsis tema, kui proovides mind lugeda. Ta jälgis nüüd mu ilmet, mis oli tema kahjuks tuim.
"Millest veel peaks olema huvitatud? Hormoonilistest teismelistest, kes otsivad vaid üheöösuhet? Või alkoholist, mis lõhnab nii hästi? Ei. Ma tean. Vaata need narkootikumid, mis on oi, kui tervislikud kõigile."laususin nüüd juba sarkasmiga.
"Mõtlesin, et tahad oma kestast väljuda. Tundub, et seda sa teedki. Varem poleks sa julgenud rääkida kellegagi ja nüüd juba oled sarkastiline puhta suvalisega? Vägagi intrigeeriv."noogutas tema tehes jätkuvalt oma peas märkmeid.
"Kuidas sa tead minu tervet ajalugu, kuid mina ei tea isegi sinu nime?"küsitlesin kulmi kortsutades.
"Ei tea enda klassiõe nime?"muheles ta kallates juua endale juurde. Kallutasin oma pead, kuid nägu ja nime kokku ei viinud. Õigemini pole teda kunagi oma elus näinud.
"Ma tean enda klassiõdesid. Sa ei tundu olevalt üks nendest."sõnasin kaheldes endas nüüd.
"Jah, kuna olen veel vaiksem ja nähtamatum, kui sina. Olen Amanda."lausus Amanda oma kätt ulatades välja.
"Üks asi, mis meid eristab on see, et sina oled suguluses Grantiga ja selle järgi sind alati teatasegi."
Jäin hetkeks enda mõttesse pannes kokku enda pusslet peas.
"Ja sina viskasid selle kirja mulle, et jõuda Grantini läbi minu? Oled Granti juba korduvalt maininud. Mina olen ka ta õde ikkagi."ütlesin seda, kui süüdistusena tibakene. Kuid, kus on vale? Kõik tüdrukud, kes minuga räägivad soovivad alati jõuda Grantini. Ainukene, kes soovis tegelikult mind tundma õppida oligi Ameelia.
"Ära ole nii naiivne. Ma pole üks nendest hormoonilistest teismelistest, kes otsivad mingit lihatükki."pööritas Amanda oma silmi vaadates hetkeks ringi.
"Miks sa, siis selle kirja viskasid mu lauale?"küsitlesin.
"Tõesti tahad teada?"
Noogutasin vaid sellele küsimusele. Amanda lihtsalt ohkas võttes veel ühe lonksu oma joogist, mis ta kokku segas.
"Mul oli sinust kahju. Ameelia asjus ja ka kõik rääkisid sinust nii palju halba, vaid sellepärast, et oled Granti õde."sõnas ta.
"Kahju? Ma isegi ei teanud, et sina eksisteerid ja sul oli minust kahju?"laususin kulmu kergitades.
"See oli valus."pomises Amanda pöörates pead mujale.
"Tead, mis on valus? Kõik eeldavad, et oled nõrk või habras vaid sellepärast, et inimene sureb ära. Me kõik sureme üks päev. Ameelia oli suur impakt mu elule ning tänu talle olen ma täna see inimene, kes olen. Kui sul on veel kahju, siis mine muretse kellegi teise pärast. Minuga on kõik hästi, aitäh."sõnasin kõndides minema kiiremal sammul. Olin vihane, ei. Ma olin raevus. Kõik eeldavad, et murdun kergelt. See ongi see stereotüüp, et osad tüdrukud tunduvad, kui oskad, mis murduvad kahe sekundiga. Mina pole see oks. Olen kasvanud tugevamaks vaimselt ja füüsiliselt. Enamuselt siiski vaimselt. Oleme ausad. Millal mina ikka trenni teen?
"Printsessa."hüüatas äkiliselt keegi ja minu instinkt oli pöörduda selle hääle suunas. Minu imeks oli see Grayson.
"Milline ime teid siin näha on."laususin sarkastiliselt vaadates, kuidas Grant natukene kaugemal ameleb mingi tüdrukuga.
"Jõudsidki. Said teada, siis kes selle kirja kirjutas?"küsis Grayson üle muusika.
"Vist. Ma pole veel kindel selles."sõnasin vaid ning Grayson noogutas.
"Kus üldse Liam on?"küsisin ning mingil määral vaatas Grayson mind sel momendil, kui Liami nime ütlesin veidramalt. Seejärel tegi ta ruumile silmadega kiire ringi ning viitas seejärel näpuga kuskile. Jälgisin tema näpu suunda ja seal seisis Liam. Ühelpool üks tüdruk nihelemas vastu teda ja teiselpool teine tüdruk kellega ta rääkis. Mu kõhtu tekkis mingi veider tunne ja süda peatus kaheks sekundiks. See, kui kukkus välja mu kehast.
Mis tunne see küll veel on?
Raputasin vaid oma õlgu keskendudes jällegi Graysonile, kes ei amelenud mingi tüdrukuga.
"Vähemalt kellegil on mingeid moraale."muhelesin istudes Graysoni kõrvale diivanil.
"Õigemini olen täna see kaine sõitja."lausus Grayson olles natukene kibe selle peale.
"Pole sina alati see kaine sõitja?"kergitasin oma kulmu.
"Kahjuks, jah."naeris Grayson. Turtsatasin ka õrna naeru. Meil oli isegi väikene vestlus Graysoniga, mis viis mu mõtted eemale kõigest. Minu klassiõest, kes eeldab, et olen, kui katkine nukk ning Liam, kes..
Unustatud asi. Liam, kes ei teinud midagi. Kui vend mulle. Alati on olnud. Alati ka jääb.
