Oops! Bu görüntü içerik kurallarımıza uymuyor. Yayımlamaya devam etmek için görüntüyü kaldırmayı ya da başka bir görüntü yüklemeyi deneyin.
**ESMASPÄEV KELL 9:00**
Kõndisin mööda kooli koridore otsides Ameeliat. Ta ei tulnud hommikul minuga vaid sai kuidagi ise. Tõtt öelda on ta ignoreerinud mind terve nädalavahetus. Ainukesed sõnumid, mis sain oli"kõik on korras", aga kas ikka on?
Jäädes oma mõttesse põrkusin äkiliselt kellegiga kokku.
"Vabandust"pomisesin nähes Ameeliat. Ta silmad olid tuli punased ning ta keha värises.
"Ameelia"ehmusin vaadates teda kurvalt.
"Mine ära"sisises Ameelia kõndides edasi. Kui ta lahkus tormakalt lükkas ta mind natukene tagasi. Ehmusin kuna pole Ameeliat kunagi sellisena näinud.
Kui kell helises läksin ma klassi. Seal istus juba Ameelia. Istusin natukene kartlikult ta kõrvale. Hetkeks oli vaikus, kuid ei suutnud kauaks vaikida ennast.
"Ameelia. Mis juhtus? Sa ei vastanud täna hommikul telefonile ja sind polnud kodus?"küsitlesin kõiki neid küsimus.
"Kõik on korras"ütles vaid Ameelia tardudes.
"Tüdrukud. Vaiksemalt või jääte peale tunde"karjatas õpetaja. Ohkasin vaadates, kuidas Ameelia oma pea lauale pani. Hakkasin tunnis kaasa tegema lastes Ameelial magada. Äkki tal ongi seda vaja. Terve tunni magas ta maha. Helises, aga kell. Ameelia ei ärganud. Korjasin oma asjad kokku pannes need kotti.
"Ameelia. Ärka"laususin koti üle õla visates. Ta jätkuvalt ei ärganud. Kortsutasin oma kulme.
"Ameelia"raputasin teda õrnalt, kui äkiliselt ta käsi kukkus ta sülest. Mu süda jäi seisma sel momendil.
"Ameelia"ütlesin pöörates teda ümber. Mu silmesse kogunesid pisarad. Taganedes seina juurde panin oma käed suule vaadates oma elutut parimat sõpra.
"Ei ei"pomisesin endamisi, kui äkiliselt ma karjusin üle terve kooli.
"Mis viga-"hakkas õpetaja küsima kurjalt, kui ta nägi Ameeliat.
"Appi"karjus õpetaja joostes klassist välja. Seisin jätkuvalt oma kohal hoides oma pilku ta näol, mis nüüdseks oli sinine. Ta silmad olid isegi avatud. Ta ei maganud. Ma soovisin joosta, kuid jalad olid nagu kleebitud põranda külge.
"Mis siin toimub?"küsis Grayson joostes klassi. Ta jäi äkiliselt seisma nähes Ameeliat.
"Melany"sõnas Grayson tulles mulle lähemale. Pöörasin oma pilku ta poole. Pisarad jätkuvalt joostes põskedelt alla.
"Terve kool on luku all. Palun minge oma järgmistesse tundidesse"kõlas mikrofonist enne, kui direktor sisenes klassiruumi.
"Minge palun meie kooli pedagoogiga"sõnas direktor olles shokeeritud kõigest sellest. Grayson pani oma käe mu seljale lükates mind õrnalt kuna ise ma ei suutnud liikuda. Me sisenesime pedagoogi kabinetti. Istusin toolile tardudes jällegi. Krabasin toolist tugevalt kinni. Tunnetasin isegi, kuidas mu nukid valgeks muutusid.
Ei mingeid pisaraid
Ei mingit heli tulnud minust välja
Ma lihtsalt istusin tuimalt tunnetades, kuidas kõik rõõm, mis mul oli. See oli kadumas.
Mu ette pandi taskurätikute karp ja vesi.
Kõrval istus Grayson, kes oli samuti shokeeritud. Kes poleks, kui näed laipa?
"Kas te saaksite selgitada, mis juhtus?"küsis pedagoog minu käest, kuid ma jälgisin seda vee klaasi vaid.
Mis juhtus? Ah, et mis juhtus?
Minu parim sõbranna on surnud. Ta oli ainukene inimene, kes mul veel oli ja nüüd pole teda isegi.
"Ma astusin kunsti klassi kuna kuulsin karjet. Seal seisis Melany täiesti tardunud vastu seina. Pöörates ümber vedeles laual Ameelia elutu keha. Ta nägu oli täielikult sinine"seletas Grayson seda kõike pedagoogile. Ma ei lasunud ühtegi sõna.
See kõik kestis siin viis tundi kokku. Kõiki küsitleti. Mind taheti koju saata, kuid loomulikult ei olnud mu ema ega isa kodus. Nad isegi ei vastanud oma telefonile. Mind sõidutas koju mu vend Grant. Auto sõit oli üpriski vaikne. Ega ma ei soovigi rääkida.
Koju jõudes läksin ma otse oma tuppa sõnagi ütlemata.
Aga ma pean teadma...
Ma pean teadma, miks minu parim sõber Ameelia on surnud.
~~~~~~~~~~~~~~~~~~~
HOPE YA LIKED IT???? SORTA. EI USU ERITI
AGA SUURED TÄNUD NENDE ARMSATE KOMMENTAARIDE EEST :')))
