1. Hommik koos käeraudades idioodiga

607 33 6
                                    

Okei, kui ma ütlen, et tänane hommik algas veidralt, on see isegi leebelt öeldud. Väga. Leebelt. Öeldud.

Minu jaoks on kohe tõsiselt veider ärgata pohmelliga oma voodis, okei, see pohmaka osa pole samuti kõige veidram, AGA väga kummaline on ärgata, kui su käsi on käeraudadega tundmatu kuti külge aheldatud, kes külili su kõrval magab. Ja mis põhiline, mul pole õrna aimugi, kes ta on. Ja ma olen PALJAS!

Pole veider? Mõne jaoks igahommikune nähtus?

Noh, minu jaoks mitte.

Lizzy Marble ei ärka hommikuti üles, mingi suvaline tüüp voodis!

Mis kurat eile juhtus?

Üritan oma pead veidike rohkem voodist tõsta, kissitades silmi, justkui aitaks see mu peas valitsevat tuksuvat valu natukenegi leevendada. Tulutu tegevus. Hõõrun ühe käega oma hõõguvat otsaesist, surudes silmad tugevalt kinni, sest ka valgus, mis mu toa akendest sisse paistab, teeb mulle haiget.

Mis eile juhtus? Pidu! Seda ma mäletan. Pidu mu parima sõbra juures, sest esmaspäeval algab kool ning suve lõppu tuleb ikka suurelt tähistada, enne kui taas lahingusse peab astuma.

Kiikan ühe silmaga taas mu kõrval külili magava noormehe poole, kelle üks näo pool täiesti padja embusesse on vajunud ning kelle parem käsi minu vasakuga raudus on. Kes tema on? Ja miks ta siin on?

Mul on vaid üks idee, mis öösel juhtuda sai ja see on üsna ilmselge - ma olin temaga vahekorras. Võeh. Mis muu võiks selle ümber lükata?

Võib-olla kui siis ainult... Äkki me jooksime öösel linna peal paljana ringi, sest meil hakkas palav ja me võtsime riided ära, aga politsei tabas meid ja neil polnud kahte paari käeraudu, nii et ma pidin poisiga raudu jagama, aga siis me otsustasime korravalvurite eest minu tuppa teki alla peitu põgeneda ja jäime magama, sest olime jooksmisest väsinud...?

See võib ju nii olla, eksole?

Ma tahaksin väga, et see tobedus oleks tõsi, aga ma kardan, et see esimene variant on siiski see õigem. Ugh...

Ma magasin mingi suvalise tüübiga, keda ma absoluutselt ei tea.

See pole mina! See on rohkem mu parima sõbra pärusmaa, aga mitte minu. Mina ei maga suvaliste inimestega!

Ehk olen ma tõesti teiste omaealiste seas pisut vanamoeline, et nii arvan, aga ma tõepoolest tahtsin end hoida kellegi jaoks, keda ma armastan. Ma tahtsin olla vahekorras ainult juhul, kui ma olen kindel, et see inimene on õige. Ma ei tahtnud, et see oleks suvaline kutt mingit nõmedalt peolt.

Ma tahan nutta. See ei saa ju nii olla. Ma tahtsin, et mu esimene kord oleks IMELINE. Ja nüüd ma ei suuda seda isegi meenutada!

Tõusin voodist istuli ning tahtsin kogu olukorrast eemale minna, aga muidugi oli mu aju juba selle väikese pisiasja unustanud, et mu käsi on selle jobu külge aheldatud. Seetõttu tõmbasin tahtmatult ka tema kätt järsult üles.

Palun ära ärka, palun ära ärka, palun ära ärka...

"Mis sa sikutad..." kõlas hommikuselt käre ja unine pomin vastu mu patja, kuhu noormehe pea surutud oli.

Okei. Vähemalt oli mu esimene kord kutiga, kel on värinaid tekitavalt kuum hommikune hääl...? See paneb mind teda natuke hoolikamalt uurima. Kes pagan ta on selline?

Nägin vaid veidi poisi padja vastas olevat nägu, ta silmad olid kinni ning tuhmblond juuksepahmakas täiesti sassis. Juukseid ta peas oli rohkesti ja need tundusid küll täiesti oma elu elavat. Tahtmatult jooksid mu silmad ka üle ta palja ülakeha, mida noh, oli kena vaadata. Tekk varjas ära ta alumise kehapoole, mis eeldatavasti on paljalt mu teki all.

Armas idioot Where stories live. Discover now