Reegliteta Mängud

20.peatükk

Avan silmad ja naeratan laialt. Imelised, kevadised päikesekiired tungivad läbi kardinate tuppa, kuulutades uue päeva algusest. Tõusen voodist ja lähen duši alla. Mu tuju on lihtsalt suurepärane. Hm, mul pole ammu sellist tuju olnud. Need kaks nädalat Adamiga...ma viibiks nagu teisel planeedil. Ma olen täis positiivseid tundeid, valmis praegu kasvõi mägesid vallutama.

Peale dušši lähen ma elutuppa, kus tunnen meeldivat kohvilõhna. Jane on selles meister.

"Hommik," ütlen ma enda naeratust varjamata.

"Hommik, Evi! Sa ju lausa särad," lausub ta imestunult, "ma ei tunne sind äragi viimaste päevade jooksul. Kuhu on kadunud endine vaikne ja tasakaalukas neiu?"

"Hei," mängin solvunut, "ta on päris lähedal tegelikult."

"Sinu peale vaadates, saab vist öelda, et Adam tuleb täna tagasi," ütleb Jane kõiketeadjalt.

Ma noogutan, kuid hinges on mul palju rohkem emotsioone. Ta lendas Euroopasse paar päeva tagasi ja peaks täna lõpuks ometi tagasi New Yorki saabuma. Need mõned päevad olid vist kõige pikemad mu elus. Peale seda ööd veetsime me nii palju aega koos ja nüüd olen ma ootusärevil. Tema lennuk peaks maanduma alles õhtul, aga mina juba loen tunde meie kohtumiseni.

"Mulle meeldib sind sellisena näha," ütleb Jane. "Mulle meeldib õnnelik Evi."

Naerame mõlemad, võttes vahepeal lonkse enda kohvitassidest.

"Millega sa õhtul kavatsed tegeleda?" küsin ma.

"Markus tahab mind enda vanematele tutvustada. Kui aus olla, olen ma väga närvis. Me oleme suhtes juba pool aastat, aga ma kahtlen, et võib-olla on ikkagi liiga vara," räägib Jane mõtlikult.

"Mina nii ei arva. Sa kindlasti meeldid neile, Jane. Ära muretse selle pärast."

Ta hingab raskelt ja võtab taas ühe lonksu kohvi.

"Oh, ma ei teagi."

"Tead, ma juba tutvusin Adami isaga," proovin ma teda toetada.

"Päriselt? Millal sa jõudsid?" pärib ta imestunult.

"Me olime Adamiga kontoris ja kohtasime seal juhuslikult ta isa. Tead, Adam tundus päris närvis olevat, nagu ta poleks selleks veel valmis."

"Hm, imelik, aga noh ta on ikkagi väga kuum," ütleb Jane ja ma punastan õrnalt. Ma olen temaga täielikult nõus, aga ma pole veel valmis seda teemat temaga pikemalt arutada.

"Olgu, me peame hakkama sättima." ütlen ma diivanilt püsti tõustes ja lähen kööki tassi pesema.

Ülikoolis hakkab juba terve naispool arutama saabuvat lõputseremooniat. See toimub alles kahe kuu pärast, aga nemad juba räägivad taga üksteise kleitidest. Ma ei taha eriti uskuda, et ülikooliaastad hakkavad mööda saama ja juba varsti algab minu jaoks täiesti uus elu. Ma loodan, et ma suudan leida endale sobiva töökoha. Ideaalne oleks muidugi Ed Corporation, aga vaevalt see võimalik on.

Vahetunni ajal jookseb meie juurde Elen. Meie kolmik sai kokku juba esimesel kursusel ja sellest saati on meie sõprus vaid tugevamaks muutunud.

"Hei, kaunitarid. Evi, sa oled kuidagi muutunud," ütleb Elen uudishimu varjamata, "mis temaga on, Jane?"

"Kas sa märkasid ka?" küsib Jane, kavalalt naeratades.

Togin teda õlaga ja üritan teha solvunud ilmet. Elen ju ei tea midagi Adamist.

"Tõsiselt, kas sa võitsid loterii?" jätkab ta pärimist.

"Võib ka nii öelda," vastab Jane ja pilgutab mulle märkamatult silma.