Reegliteta Mängud

16. peatükk

Me vaatame üksteisele silma, tundub, et Adami pilk põletab mind. Selline tunne, nagu terve tuba on elektrilaenguid täis ja meie vahel tekib kohe-kohe tulekahju. Neelatan, üritades vabastada enda aju udust, kuid praegu on see peaaegu võimatu.

Adam tõstab mind järsult enda põlvele ja haarab mind enda embusse. Tema kalli parfüümi lõhn joovastab mind nagu narkootikum ja ma hakkan taas pead kaotama.

Adami käsi on minu reiel ja ma tunnen, kuidas üle kogu mu keha käivad värinad. Kurat, mis minuga toimub?

Tema pilk peatub minu huultel. Tema käsi paitab õrnalt minu hõõguvat põske, seejärel veab ta pehmelt enda pöidlaga üle mu huulte, sundides mu südant veel kiiremini töötama.

Ma tunnen, kuidas mingi nähtamatu jõud tõmbab mind tema poole. Kallutan pea veidi ette, tema poole ja me sulandume kohe-kohe suudluses. Adam paotab huuled ja tema kuum hingeõhk puudutab mu nägu. Ma olen täielikult unustanud kõik, mis juhtus eelmisel nädalal. Ma vajan teda, kuigi ma kardan seda iseendale tunnistada. Mida rohkem ma teda eemale tõukan, seda rohkem tõmbab miski mind tema poole. Ma üritasin hoida Adamit endast kaugemal, kuid mu tunded tema vastu...Ma olen täiesti segaduses...

"Miks sa tõukad mind eemale, Evi?" sosistab Adam, "miks sa teed seda?"

"Ma ei taha olla lihtsalt üks kiire seiklus sinu elus," vastan ma. Jumal, kas ma tõesti ütlesin seda? Ta tõstab pilgu minule ja selles on midagi kahtlustavat.

"Kust sa seda võtsid?"

Mõned sekundid püüan ma otsustada, kas öelda talle või mitte?

"Ma nägin," hingan ma välja ja hetkeks Adami silmad suurenevad, "ma nägin pilte internetis...naistega...paljude naistega. Ma ei taha olla üks neist. Kas sa mõistad mind?"

Adam vaatab mind tardunud pilguga, nagu oleks ma just paljastanud ta elu saladuse. Mõneks hetkeks katab ta silmad kätega.

"Sa..." sosistab ta, "sa ei ole selline...nagu nemad."

Tunnen, kuidas süda jääb seisma ja ma lõpetan hingamise. Mitte selline? Nagu nemad? Aga mis oli neis valesti?

"Miks sa nii arvad?" küsin ma. Adam surub mind enda vastu ja me põrkume laupadega.

"Ma lihtsalt...tean seda," hingab ta välja.

Meie vahele tekkinud ärevus kasvab aina uue jõuga. Ta teab seda, kuid kas tal on minu vastu mingeidki tundeid? See on see, mis mind hirmutab...

"Usu mind, Evi," sosistab ta, "lihtsalt usu."

Adam kummardub minu poole ja meie huuled puutuvad vaevu kokku. Ma tahan, et ta suudleks mind, kohe. See piin ajab mind hulluks. Veel natuke ja ma kargan talle ise kallale.

Sulgen silmad, valmistudes suudluseks, kuid vali telefoni helin katkestab kõik muinasjutulisuse meie vahel. Adam eemaldub minust ja võtab pintsaku taskust telefoni. Vaatan närviliselt kella. Juba üksteist. Kes võib talle sellisel ajal helistada? Võib-olla keegi töö asjus? Või...vanemad?

Adam vaatab ekraani mõned sekundid ja ma proovin välja lugeda helistaja nime, kes meid segas, kuid Adam paneb kõne kinni ja asetab telefoni tagasi taskusse. Kes see oli?

"Ma arvan, et ma pean minema," ütleb ta mind voodile tõstes.

"Mida?" pärin ma. Ei! Ta ei tohi ära minna. Ainult mitte praegu! Adam tõuseb voodilt ja suundub elutuppa. Järgnen talle.

"On juba hilja. Sa pead homme ülikooli minema ja mina tööle. Me oleme mõlemad väsinud," pomiseb ta.

Ma ei taha, et ta ära läheks!