Reegliteta Mängud

10.peatükk (1.osa)

Pühapäeva päeval jõuan Chicagosse. Lennujaamas ootavad mind ema ja isa. Oh, kui kaua ma pole neid näinud. Naeratan laialt, kui märkan neid mõlemaid ootesaalis.

"Tere," lausun lõbusalt.

"Tere, päikseke," ütleb õrnalt ema.

"Tere tulemast tagasi koju," lausub isa soojalt.

Kallistan neid tugevalt ja me läheme kõik koos autosse.

Sõidu ajal saadan Janele ja Adamile sõnumi, et kõik on korras. Tuju on lihtsalt suurepärane.

Tunni aja pärast sõidame maja ette ja suundume viiendale korrusele. Ma igatsesin oma tuba. Pakin asjad lahti ja kontrollin samal ajal telefoni. Jane kirjutas, et sõidab homme vanemate juurde Los-Angelesse ning jõuab tagasi alles laupäeva õhtul, kuid Adami käest pole midagi. Hm, võib-olla ta on praegu lihtsalt kinni. Sammun elutuppa ja kukun enda lemmik diivanile.

"Õhtusöök saab valmis tunni aja pärast," hüüab ema köögist.

Vaatan lakke, kuid silme ees on hoopis teine vaade... Öine New York... Adami põlevad silmad... Tema kuumad suudlused...

"Hei, Evi," kutsub mind ema. Avan järsult silmad. Kas ma jäin magama? "Õhtusöök on valmis, lähme."

"Jah, ema," pomisen uniselt. "Juba tulen."

Sammun kööki ja istun laua taha. Ema tegi enda kuulsat lasanjet.

"Kas on midagi kuulda sinu töökohast?" küsib ema.

"Veel mitte, kuid arvatavasti saan ma praktikandi koha mõnes firmas juba kolme kuu pärast. Ma ei tea ise ka eriti midagi."

"Äkki sa leiad endale töö siin?" ütleb ema tõsiselt.

Pööritan silmi. Jälle. Me jõudsime jälle selle teemani. Ma ei saa ikka veel lõpuni aru, kuidas ema lubas mind New Yorki õppima. Enda jaoks otsustasin ma juba kõik. Ma ei taha jääda Chicagosse.

"Ema, me arutasime juba seda," lausun rahulolematult.

"Kuid Evi..."

"Lihtsalt sööme rahulikult õhtusöögi ära. Olgu?" palun ma teda. Ma ei taha praegu tülitseda.

"Olgu, Evi," ütleb ta ja me sööme ülejäänud õhtusöögi vaikuses.

Kell üheksa paneme isaga tööle meie lemmikfilmi "Forest Camp". Ma sätin end diivanil mugavalt sisse, käes suur kauss popcorni. Filmi ajal piilun koguaeg telefoni, kuid see vaikib. Miks Adam ei helista mulle? Üritan sellest mitte mõelda ja keskendud filmile.

Filmi lõpus pühin nagu alati pisarad ja longin vannituppa. Seisan kuuma veejoa all ning jõuan jälle tagasi viimase kahe päeva sündmuste juurde. Mina ja Adam...kas see on tõesti võimalik?

Duši alt tulles hüppan voodile ja avan läpaka. Ma pole ammu posti vaadanud, sest mu pea oli viimasel ajal liiga täis. Kurvastan veidi, kui näen ainult kolme sõnumit. Üks on Janelt ja kaks minu vanalt sõbralt Martinilt. Koolis olime me temaga lahutamatud, kuid kui ma sõitsin New Yorki, suhtlesime me aina vähem. Ma saatsin talle sõnumi, et tulen paariks päevaks Chicagosse. Ta tahab homme kohtuda. Oh, ma olen nii õnnelik, et teda jälle näen.

Ma ei märkagi, kuidas sisenen googlisse ja kirjutan otsingusse Adam Eddington. Miks ma seda teen? Mu silmad suurenevad, kui näen paari pilti vastuvõtult ja nende peal olen mina! Keegi pildistas meid, kui me tantsisime. See oli just see hetk, kui ma tahtsin ära joosta. Ma vaatan teda suu ammuli. Issand, milline häbi. Ma näen nendel piltidel välja nagu täielik idioot. Nii, aitab. Löön läpaka kaane kinni ja panen selle kõrvale.

Enne magama minemist kontrollin veel kord telefoni, kuid Adamist pole ikka midagi kuulda...

Kogu järgmine päev vaatasin ma rohkem telefoni, kui seda, mis minu ümber toimub. Hakkasin juba muretsema. Midagi on valesti. Miks ta ei helista mulle? Ma saan aru, et tal on töö, aga ta saaks ju leida kas või minuti, et minuga rääkida!

Uurin enda vanu asju. Kas tõesti on juba nii palju aega möödas? Kuuldes telefoni helisemist hüppab mu süda rõõmust. Lõpuks ometi! Ma lausa lendan telefoni juurde ning mu kurb tuju tuleb tagasi.

"Hei, Martin" ütlen ma.

"Hei, New Yorgi tšikk! Sa oled lõpuks ometi tagasi," hüüab ta rõõmsalt.

Naeratan õrnalt.

Martin on alati mu vastu hea olnud. Kahtlustan, et tal on minu vastu suuremad tunded kui lihtsalt sõprus.

"Ma ei jää kauaks, neljapäeval lendad ära."

"Nii kiiresti? Muide, kas sa tahaksid täna kohvikusse tulla?"

Ausalt öeldes ei ole mul üldse tuju täna kuhulegi minna.

"Vabandust, aga ma täna ei saa," lausun süüdlaslikult.

"Evi, aga ma pole sind nii ammu näinud."

"Tean, võib-olla kohtume homme?"

"Homme ja ülehomme töötan ma terve päeva. Ma võtaks vaba päeva, aga ma alles sain selle töö," see on halb.

"Me mõtleme midagi välja," ütlen ma.

"Muidugi, Evi. Kuidas sul läheb?" Martini soe hääl ajab kõik mõtted eemale.

"Nagu alati. Ma õpin koguaeg, sa ju tead mind," lausun ma.

"Oo jaa. Koolis aitasid sa mul alati matemaatikat teha. Evi, ma pean aitama isa garaažis. Kui sa ümber mõtled, siis helista."

"Olgu, Martin."

"Head aega, printsess." 

"Head aega."

***

Ma sain lõpuks midagi üles pandud. Loodan, et teile meeldib. Votege ja kommenteerige. Kui te viitsite siis lugege mu teist raamatut, mida ma tõlgin "Sand Castles"

Ja suur suur suur aitäh kõigile.