Reegliteta Mängud

24.peatükk

Pööran ringi ning vaatan neiut vihase pilguga. Kes see veel on? Ta vaatab mind hindavalt ning turtsatab siis üleolevalt. Õues on juba väga pime, kuid tänavalampide valgus lubab mul rahulikult temast ülevaate saada. Blondiin, kõrgetel kontsadel ja lühikeses kleidis, mis vaevu katab ta kumerusi. Näol on paks kiht meiki, mis peaks ilmselgelt inimesi hirmutama.

Viskan pilgu Adami poole ja ootan tema järgmist tegevust. Ta vaatab põgusalt neiut, haarab mind käest ja juhatab auto poole.

"Keegi teretas sind," pomisen ma, "kes ta on?"

Ta ohkab raskelt, kuid vaikib edasi. Selline number minuga küll läbi ei lähe. Peatun järsult ja asetan kindlalt käed rinnale risti.

"Ma ei liigu kohapealt kuni sa ei ütle, kes see oli," ütlen vihaselt.

Adam vaatab ülesse, justkui taevast abi otsides. Aga mida ta ootas? Minuga nii lihtsalt ei saa, mr.Eddington.

"Minu eks," pobiseb ta, "lähme."

"Mis ta nimi on?" küsin ma uuesti. Adam pööritab silmi.

"Mis vahe sellel on, Evi?" ausalt öeldes ma ise ka ei tea. Ma lihtsalt tahan teada selle nõia nime.

"Vasta mu küsimusele," ütlen enesekindlalt.

"Kim, ta nimi on Kim. Rahul?" pärib ta närviliselt.

Ei, ma ei ole rahul. Mul on nüüd vaid veel rohkem küsimusi. Miks nad lahku läksid? Kas nad suhtlevad praegu? Kurat, äkki nad kohtuvad aeg-ajalt. See mõte ei meeldi mulle kohe üldse.

Märkamatul minu jaoks, leian meid Adami auto juurest.

"Istu autosse," ütleb ta ust avades.

Viskan ta poole pilgu, mis peaks tähendama midagi "Tõsiselt ka?" taolist.

"Ma juba ütlesin, et ei lähe sinuga kuhulegi."

"Evi, sa oled liiga kangekaelne," pomiseb ta.

Selline ma olengi. Kuidas Jane mind küll kannatab?

"Võid siin seista palju tahad, mina igatahes lähen," lausun ükskõikselt ja hakkan autost vastupidisesse suunda liikuma.

Kuulen enda taga rasket ohkamist ja naeratan kavalalt. Ma ajasin selle kiskja väga vihale, kuid alkohol mu peas mängib ikka hullu ning mu pea käib kohutavalt ringi. Kõnnin aeglaselt, püüdes säilitada tasakaalu. Heal juhul jõuan ma hommikuks koju. Kellegi tugev käsi tõmbab mind järsult enda poole ja hetke pärast leian ma end Adami kätelt.

"Lase mind lahti," urisen, "kuuled?"

Adam ei vasta midagi, avab autoukse ning tõstab mind tagaistmele istuma.

Asetan käed rinnale risti ja ootan kuni ta autosse istub, et kogu oma viha välja paisata. Ta teeb aeglaselt ringi ümber Mercedesi ja istub rooli taha.

"Mida kuradit sa niimoodi käitud?" karjun ma, "lase mind välja!"

"Rahune maha, Evi," Adam käivitab auto ja me liigume paigalt, "sa oled liiga purjus."

"Rahune ise maha! Korraldad siin ei tea mida," pomisen nina alla.

Adam paneb muusika käima ja ei vasta mulle midagi. Kissitan silmi ning olen endiselt nii vihane kui üldse olla saab. Minu imestuseks peatub ta tõesti minu maja ees. Ma ei oota kuni ta autost väljub, vaid kiirustan ise ust avama ja peaaegu jooksen majaukse poole. Huh, milline õhtu!Otsin oma kotist võtit. Kurat, miks nad alati peidavad end minu eest? Minu kõrval peatub Adam, haarab koti mu käest ning võtab ühe liigutusega võtmed välja. Kuidas ta seda tegi?