Reegliteta Mängud

17. peatükk

Auto juures ootab meid Adami autojuht. Ta avab meile ukse ja me istume tagumisele istmele.

"Tere, John," ütlen ma.

"Tere päevast, miss Stone," vastab ta lühidalt.

"Kuhu me sõidame?" küsin Adamilt.

"Algul me...," räägib ta, aga teda katkestab telefoni helin. Kortsutan kulmu, meenutades eilset kõnet. Võib-olla on see jälle seesama inimene.

"Kuulen. Jah, Julia..."

Kuuldes naise nime, kuulan veel tähelepanelikumalt. Äkki see on keegi tema eksidest?

"Juba homme? Olgu, pane kõik paberid valmis. Ma jõuan varsti."

Adam paneb telefoni ära ja asetab telefoni taas enda musta pintsaku taskusse.

"John, me peame sõitma tagasi kontorisse."

"Olgu, mister Eddington."

Mida? Aga mida peaksin mina tegema?

"Midagi tõsist?" küsin ma. Adam võtab mul käest kinni ja vaatab pingsalt silma.

"Ei, ma pean mõned asjad korda ajama kontoris. See ei võta kaua aega."

"Olgu," pomisen ma ja keeran end akna poole.

Mõne minuti pärast oleme me "Ed corporation" hoone ees. Me väljume autost ja Adam võtab mul kohe käest kinni. Kui me siseneme suurde halli, tunnen, kuidas kõikide pilgud on suunatud minule.

Mu nägu kattub punaste häbilaikudega. Viskan närvis pilgu Adami poole ja tundub, et ta üritab naeru tagasi hoida. Hei! Kas tal on tõesti naljakas? Ta surub tugevamini mu kätt enda omas ja ma rahunen natuke.

Lift viib meid 28. korrusele. Ma olin siin kuu aega tagasi, aga tundub, nagu see oleks olnud alles eile. Adam juhib mind mööda pikka koridori ja mulle tuleb kohe meelde, kuidas ma siin peaaegu ära eksisin.

Me siseneme vastuvõtu ruumi ja ma püüan endal kohe sekretäri pahase pilgu. Hmm, eelmisel korral teda siin ei olnud.

Endiselt minu kätt hoides, avab Adam enda kabineti ukse ja laseb mind enda ees sisse.

"Julia, tooge kõik paberid," ütleb ta rangelt.

"Hästi, mister Eddington."

Vaatan kabinetis ringi. Mul oli väga hirmus, kui ma siin esimest korda olin. Kes oleks teadnud, et kõik niimoodi muutub? Adam laseb mu käest lahti ja istub laua taha.

"Kas ma ei sega sind täpselt?" küsin ma ebakindlalt.

"Ei, Evi," vastab ta, veidi naeratades. "Sa võid istuda sinna diivanile. Ma vabanen varsti," lausub ta, näidates valgele nahast diivanile, suure akna kõrval.

Noogutan pead ja lähen akna juurde. Adam istub laua taga ja hakkab uurima mingeid pabereid, mis on laua peal laiali. Ta viskab ühe kiire pilgu minu poole ja naeratab salakavalalt. Punastan veidi ja pööran pilgu mujale.

Minuti pärast astub sisse seesama sekretär. Minu pilku püüab kohe tema must atlassist seelik. Hm, kas mitte liiga lühike kontori jaoks? Kortsutan kulmu, kuid üritan kõik halvad mõtted kõrvale ajada.

"Mister Collins ütles, et need paberid on vaja saata juba homseks," ütleb sekretär.

Tema süütu hääleke häirib mind kohutavalt. Ma ju mõistan, et ta üritab püüda enda bossi ehk minu Adami tähelepanu. Ou, aga on ta minu oma? Me ju ei selgitanudki välja oma...suhet. Tundub, nagu kõik hakkaks korda saama, aga võib-olla ma eksin.

Adam loeb tähelepanelikult pabereid. Ta näeb nii keskendunud ja tõsine välja. Püüan end sellelt, et vaatan teda suu ammuli! Piilun silmanurgast sekretäri poole, kuid ta üritab endiselt vaid Adamit võrgutada.