Reegliteta Mängud

14.peatükk

Vaatan Adamile väljakutsuvalt otsa. Mida ta nüüd teeb? Mis siis, kui ma pingutasin üle ja ta katkestab meie imeliku suhte?

"Ma võin sulle seda kohe praegu tõestada," sosistab ta meelalt ja kummardub minu huultele aina lähemale, kuid ma pööran pea kohe kõrvale.

Ma tahan väga, et ta mind suudleks, aga ma tõesti pean teadma, et tähendan talle midagi.

"Ei, Adam, mitte nii," pomisen ma.

Ta kortsutab kulmu ja astub sammu tagasi. Tema pahane nägu paneb mind natuke muretsema. Asi on halb, kuid on parem, kui me räägime asjad selgeks juba praegu.

"Ma ei saa sinust aru, Evi," räägib ta. "Ma vajan sind. Kuidas ma saan seda sulle teisiti tõestada?"

Olen pettunud. Ta ei saanudki millestki aru. Tahan siit ära. Parem on mul praegu halb ja valus, kui pärast. Jah ta meeldib mulle, kuid ma ei suudaks kannatada, kui hiljem viskaks ta mind lihtsalt enda elust välja.

Ohkan raskelt ja vaatan tähelepanelikult Adamit. Ta pilk on suunatud maha.

"Ma arvan, et ma pean koju tagasi minema," pomisen ma vaevukuuldavalt.

Adam vaatab mind imestunult.

"Mida? Miks, Evi?" küsib ta.

"Nagu näha, ei ole mina see inimene, keda sa vajad," lausun pettunult.

Mul on raske uskuda iseenda sõnu, sest ma tõesti tahaks temaga koos olla. Õnneks mu aju jälgib kogu seda imelikku situatsiooni ja ei lase mul jälle viga teha.

"See ei ole nii," ütleb ta.

"Kas sa saad mind koju viia?" küsin ma, üritades teemast kõrvale kalduda.

"Evi, palun jää," palub ta rahutult.

Raputan pead. Adam surub huuled kokku ning tema rind tõuseb raskelt. Kas ta on vihane?

"Olgu, kuidas ise tahad," lausub ta pahaselt ja suundub välisukse poole.

Panen mantli selga ja astun majast välja. Siin on nii ilus!

Kaunis muruplats maja ees lisab hubasust sellele maalilisele paigale. Õues on ammu pime, kuid tänavalaternate valgus tekitab maagilise atmosfääri.

Adam jõuab autoni ja avab mulle ukse. Istun kiiresti sisse, aga ei vaata talle silma. Arvan, et praegu ei ole just kõige sobivam hetk. Ta istub rooli taha ja käivitab auto.

Sõidame mööda maanteed New Yorki poole. Õhk autos on täis pinget nii, et ma kardan isegi muusikat käima panna. Vaatan silmanurgast Adami poole, kuid tema vaatab vaid teele ja ei räägi midagi. Võib-olla ma rikkusin kõik ära ja ta nõustus minu sõnadega.

Vaatan aknast välja ja vajun enda mõtetesse. New Yorki öised tuled lausa hämmastavad enda lummusega. Mulle tuleb kohe meelde see fantastiline vaade Adami korteri aknast. Võib-olla ma ei näe seda enam kunagi, nagu ka Adamit ennast. Äkki ma lihtsalt nõuan temalt liiga paljut?

Ei, ma käitusin õigesti. Ta ei tea ise, mida tahab. Kas mina tean?

Ma ei märkagi, kuidas jõuame minu maja ette. Adam hoiab kõvasti roolist kinni, kuid ei lülita autot välja. Ta ootab, et ma kiiresti autost ära läheksin.

Valutorge läbib mu keha uue jõuga. Ongi kõik. Minu muinasjutt lõppes, isegi mitte korralikult alates. Heidan pilgu Adami poole, aga ta vaatab igale poole mujale, ainult mitte minule.

"Head aega," lausun vaikselt ja avan autoukse. Ütle mulle vähemalt midagi!

"Head aega" ütleb ta madala häälega.