Reegliteta Mängud

6.peatükk

Adami huuled katavad minu omi. Tema suudlus on nii kuum, et ma annan alla. Tunnen Adami kätt enda seljal. Ta surub mind enda vastu. Mulle tundub nagu aeg oleks seisma jäänud ja ma osutusin teisel planeedil. Selline tunne nagu ma tõuseks kohe lendu. Keegi pole mind kunagi nii suudelnud. Minu aju saadab mulle hoiatavaid signaale. Mulle tulevad meelde kõik pildid Adamist ja ernevatest tüdrukutest. Tõukan ta vaevu eemale. Hingame mõlemad raskelt ning Adam vaatab mind arusaamatult.

"Mis on?" pärib ta. Tunnen kuidas mu süda lööb iga sekundiga aina kiiremini.

"Ma pean minema," sosistan ning suundun väljapääsu poole. Adam haarab mu küünarnukist ja surub enda vastu.

"Sa jooksed jälle ära?" küsib ta "Miks?"

"Ma...," üritan välja mõelda mingi usutava jutu, kuid midagi ei tule pähe "Lase mul minna, Adam."

Ta laseb mu käe lahti ja ma astun sammu tagasi. Ma pean püsima ohutus kauguses.

"Kas ma solvasin sind kuidagi?" pärib Adam. Vaatan ümberringi. Ma pean kohe ära minema.

"Ei," vastan vaikselt.

"Siis, milles on asi?"

"Ma ei sobi sulle," lausun vaevu kuuldavalt. Näen kuidas Adam kortsutab kulme. "Vabanda, ma pean minema."

Liigun kiirete sammudega ukse poole.

"Evi, oota!" hüüab Adam.

Jooksen trepist alla, läbin inimesi täis saali. Vaatan rahutult taha ja märkan, kuidas Adam otsib mind silmadega. Kui meie silmad kohtuvad jään hetkeks seisma nagu kivikuju. Ei, ma pean minema. Keeran ringi ja jooksen väljapääsu poole. Ma põgenen siit nagu tuhkatriinu ballilt. Ainult seda, et ma ei ole mingi tuhkatriinu.

Jõudes tänavale, üritan peatada takso. Aeg on hiline ja tänaval on vähe autosid. Kus on kõik taksod, kui neid on vaja?

Vaatan taha, kuid Adamit polegi seal. Lõpuks jõuab takso, minu päästja.

"Evi!" kuulen enda taga Adami häält.

Hüppan kiiresti tagumisele istmele ja ütlen juhile aadressi. Adam jõuab autoni, kuid me liigume juba. Meie vahemaa muutub aina suuremaks. Katan näo kätega. Kas ma käitusin valesti? Ei, ta ei vaja tõsiseid suhteid. Ma pean ta unustama.

Takso sõidab maja ette. Anna juhile raha ja astun majja. Jane pole veel. Hmm, ta jäi vist Markusega. Ta hakkab kindlasti jälle pärima minult kõige kohta. Mis ma ütlen talle?

Heidan pilgu kellale. Peaaegu üks öösel. Seisan peegli ees ja vaatan ennast. Janel oli õigus, see kleit näeb tõesti hea välja. Kuid on aeg panna selga minu tavalised riided.

Riputan kleidi kappi ja lähen dušši. Kuumad veejoad viivad mind möödunud paari tundi tagasi. See oli parim õhtu minu elus. Kuni ma rikkusin kõik ära. Ei, mitte nii. Ma üritasin kaitsta ennast. Kuidas ma tunneksin ennast, kui Adam oleks mind ära kasutanud ja seejärel mind ära visanud nagu igavaks muutunud mänguasja? Ma ei taha üheöösuhet. Ma tahan rohkemat.

Väljudes dušist panen selga oma lemmikpidžaama. Heidan pikali ja mässin end pehme teki sisse. Uus päev toob kõik asjad jälle enda kohtadele...

***

Ma ei suutnud pool ööd magama jääda. Vähkresin küljelt küljele, kuid silme ette tekkis ikka ja jälle selle Eddingtoni nägu. Ma magasin peaaegu sisse tema pärast. Vaatan õudusega peeglist avanevat vaatepilti. Näen välja lihtsalt katastroofiliselt. Ma panen kiiresti riidesse ja lähen ülikooli.

Ma tean, et ma kohtan loengutel Jane. Kui ma räägin tõtt, teeb ta midagi hullu. Hea, et täna ja homme on meil vähe loenguid ja ma saan tulla rahulikult koju ning lihtsalt magada. Lähen auditooriumisse, kus meil toimub esimene loeng. Imelik, kuid ma püüan endal viltuseid pilke. Mis toimub?