Reegliteta Mängud

7.peatükk

Vaatan vasakule ja paremale, et mitte vaadata otsa Adamile. Tunnen ebamugavust, mis aina kasvab meie vahel. Nii, Evi, rahune maha. Sa lihtsalt räägid temaga ja siis te lähete erinevates suundades.

"Tere," ütleb Adam.

"Tere," lausun vaevu kuuldavalt.

"Loodan, et täna sa ei jookse ära?" pärib ta kergelt naeratades.

Mitte olles suuteline midagi vastama, raputan lihtsalt pead.

"See rõõmustab mind," ütleb Adam.

"Milleks sa tulid?" küsin, võttes kokku kogu jõu.

Mida kiiremini ma saan teada tema eesmärgi seda paremini saan mõelda välja edasise käitumise plaani.

"Miks sa arvad, et sa ei sobi mulle?" küsib ta kindlalt.

Mu silmad lähevad suureks, meenutades seda, mille ma talle eile korraldasin.

"Ma...mulle tundus nii," valetan.

Ma ei saa ju talle öelda, et otsisin tema kohta infot internetist, kuni leidsin pildid temast ja nendest tüdrukutest.

"Sulle tõesti tundus nii, Evi." lausub ta ning astub mulle sammu lähemale.

Oi, parem oleks, kui ta ei teeks nii. Teen sammu taha. Me peame vahemaad hoidma.

"Me oleme liiga erinevad," sosistan.

Adam astub jälle mulle lähedale. Ta puudutab õrnalt mu põske. Sulen silmad nautides tema puudutusi, nautides seda tunnet.

"Aga sa meeldid mulle, Evi. Väga meeldid." räägib ta õrnalt. Tunnen ennast nagu ehmunud jänes, kiskja ees. Miks ta vaatab mind nii? "Ma olen kindel, et ka sina pole minu vastu ükskõikne."

Me vaatame üksteist. Adam kummardub ettepoole, ja meie hulled osutuvad kõigest mõne millimeetri kaugusel üksteisest. Kuulen selgelt enda südame lööke. Mida ta teeb minuga?

Tema huuled on peaaegu minu omadel, kuid ma vaatan viimasel hetkel kõrvale. Ma ei saa nii. Ma otsustasin, et ma ei anna tunnetele vabadust. Ma pean aru saama, et ta unustab mind ära kohe peale esimest ööd.

Ta eemaldub natuke ja ma vaatan talle uuesti silma. Adam naeratab veidi.

"Kas sa tuleksid minuga täna õhtusöögile?" pärib ta. Mida? Tema küsimus viib mind rööpaist välja. Kui ma värisen juba sellest, et räägin temaga, siis mis juhtub, kui ma lähen temaga õhtusöögile.

"Ma ei saa täna," vastan. Ta naeratab ja raputab pead.

"Olgu, homme?" pärib ta sihikindlalt.

Adam võtab mu käest kinni ja ma tunnen kohe tugevat elektrit enda kehas.

"Olgu," lausun vaevu kuuldavalt. Miks ma nõustusin?

Adami naeratus muutub veel laiemaks.

"Suurepärane, ma tulen sulle homme kell seitse järgi. Ära jookse kuhugi, Evi," hei, ta naerab minu üle!

"Ei jookse," pomisen vihaselt.

"Ma pean minema tagasi tööle. Ma ju jooksin sealt ära, et sind näha."

Miks iga ta sõna paneb mind punastama?

"Olgu," vastan vaikselt.

"Mul on vaja su telefoni numbrit, Evi," lausub ta sarkasmiga hääles "Juhuks, kui sa otsustad põgeneda kuskile, enne õhtusööki."

Kissitan silmi ja viskan vihase pilgu Adami poole. On idioot! Tahab minu üle naerda!

"Okei," lausun ükskõikselt "Kirjuta üles."