Reegliteta Mängud

21.peatükk

Mul kukub kott peaaegu käest, kuid Adam püüab selle viimasel hetkel kinni. Röövida mind õhtuks? Jumal, kas see on siis mingi probleem!

"Mida sa seal ostsid?" küsib ta kotti piiludes.

"Kodus pole midagi süüa, me Janega peame ju kuidagi toituma." pomisen ma, "sa pidid ju alles õhtul jõudma?"

"Jah, aga plaanid muutusid ja ma olin siin juba hommikul. Ma pidin sõitma kontorist läbi, muidu oleks me juba varem kohtunud, miss Stone. Ma tahtsin sind väga näha."

"Ja sul õnnestus see," vastan õnnelikult.

Adam naeratab ja puudutab õrnalt mu põske. Sulen silmad ja tunne kuidas tervet keha katavad külmavärinad. Me ei näinud üksteist paar päeva, aga need päevad olid nagu igavik. Ma igatsesin teda. Väga igatsesin.

"Muide, mis auto see on?" küsin ma.

Adam pöörab end ringi, et heita pilk Mercedesile.

"See on minu auto," ütleb ta õlgu kehitades.

"Aga sul oli ju teine."

"Mul on palju autosid, Evi. Eelmine tüütas mind ära ja ma otsustasin täna selle võtta."

No muidugi, kuidas ma kohe selle peale ei tulnud. Sellistel nagu tema on kõik, mida nad iganes soovivad.

"Sul oli eile kuidagi kurb hääl, kui ma sulle helistasin. Kas midagi juhtus?" küsib Adam.

Ma püüan meelde tuletada, mis eile juhtus. Ahjaa, keegi ei arvestanud ajavahet ja helistas mulle kell kaks öösel.

"Sa helistasid mulle keset ööd," ütlen ma, püüdes varjata naeratust.

"Ma unustasin täiesti ära ajavööndid. Vabandust," ütleb ta süüdlaslikult.

"Pole midagi," lausun ma häbelikult, "kuhu sa tahtsidki mind röövida?"

"Ma mõtlesin, et me võiksime aega linnast väljas veeta," pomiseb Adam ebakindlalt. Hm, see maja, kus oli palju maale. Tuletan meelde meie tüli ja mu nägu muutub süngemaks. "Kui sa muidugi tahad."

Vaatan talle silma ja proovin mõistada, millest ta küll mõtleb, kuid kõik ta mõtted on minu jaoks üks suur saladus. Hm, võib-olla me peaksime proovima veelkord?

"Ma pole vastu," vastan ma, kergelt naeratades, "aga ma pean kotid ära viima ja riided vahetama."

"Kas ma võin sinuga üles tulla?" kergitan üllatunult kulmu. Kas ta kavatses oodata mind autos?

"Muidugi," vastan vaikselt.

Siseneme korterisse ja esimene asi mis me kuuleme on Jane kohutav lauluhääl. Ta valib endale alati riideid lauldes. Tal on suurepärane maitse, aga laulmine küll üks tema annetest pole. Ma punastan ja jälgin Adami reaktsiooni. Ta üritab varjata enda muiet, kuid isegi tema silm tõmbleb Jane "imelisest" laulust. Jumal küll, miks ta pidi korraldama kontserti just praegu?

Asetan koti lauale ja võtan mantli seljast. Jane jookseb toast välja ja punastab kohe, kui näeb Adamit minu kõrval.

"Evi, sa juba...tulid," ütleb ta häbelikult. "Tere, mister Eddington."

"Võib lihtsalt Adam," ütleb ta viisakalt.

"Em, ma vist lähen enda tuppa siis," lausub Jane ja jookseb toast välja.

Vangutan pead. Milline piinlik olukord. Laome Adamiga kõik asjad külmkapi riiulitele ja suundume minu tuppa. Ta istub voodile, aga mina lähen vannituppa, et end korda seada. Panen selga enda uued heledad teksad, valge kootud kampsuni, armsate lipsukestega varrukatel, kammin ära juuksed ja sätin oma meiki. Hm, pole ju vigagi. Ei usu, et ma julgen, aga peaks paluma Jane, et me koos poodidesse läheks.