Reegliteta Mängud

23. peatükk

Pööran pilgu Jane ja Markuse poole. Nad mõlemad vaatavad ükskõik kuhu mujale, aga ainult mitte minu poole. Mõne hetke pärast tulevad tantsimast Ted ja Helen.

"Uh, miks te istute kõik nii masendunud nägudega?" küsib Ted. Jane näitab minu ja Adami poole ning pöörab siis pilgu taas eemale.

Vaatan silmanurgast Adamit. Ta pilk justkui põletaks, kuid praegu mul on täiesti ükskõik sellest. Ma olen ka ta peale kuri. Noh, vaatame siis, kes selle lahingu võidab.

"Ma tulen kohe tagasi," pomisen ma ja üritan diivanilt püsti tõusta.

Kõik ümberringi tiirleb ja kontsad teevad olukorra veel hullemaks, ma ei suuda isegi normaalselt püsti seista. Adam haarab mind küünarnukist ja juhib laua tagant välja. Ma heidan hetkeks pilgu laua taga istujatele, kuid need vahetavad vaid omavahel ettevaatlike pilke. Adam tõmbab mind enda järel läbi terve saali ning keerab siis väikesesse, pimedasse koridori. Selline tunne, et ta teab hästi seda kohta. See on veel üks põhjus tema peale vihane olemiseks. Võib-olla on see rumal, aga minu seisund hetkel, lubab teha absoluutselt kõike.

Ta surub mind oma keharaskusega seina vastu ja toetab ühe käe seinale. Tõstan pea ja kissitan silmi. Noh, mida sa vaatad mind niimoodi?

"Mida?" ütlen ma jonnakalt.

"Mida kuradit sa nii purjus oled?" uriseb ta. Pff, ma hoian naeru vaevalt tagasi.

"Ja sellepärast oledki sa nii kuri?" küsin ma, vaevu sõnu välja hääldades. Adam ohkab raskelt.

"See pole naljakas, Evelin," ütleb ta range häälega. Oo, ma olen juba Evelin, tähend mr.Eddington lausa keeb vihast. Ta on nii naljakas.

"Ma lihtsalt puhkan," lausun ma. Vaatan Adamit ning tema nägu kõigub edasi-tagasi. Pilgutan silmi, kuid olukord muutub aina hullemaks.

"Puhkad?" küsib ta vihaselt, "sa püsid vaevalt püsti!"

"Ma jõin ainult mõned kokteilid," hmm, võib-olla natuke rohkem kui mõned. Miks peaks temal seda teada vaja olema? Ja üldse, mind ootab mu lõpuni joomata kokteil, seega miks kulutan ma oma aega Adamile?

"Mõned? Sa jõid pool baari tühjaks!" mida? Asetan käed rinnale risti ja vaatan talle pingsalt otsa.

"Kui sa tahtsid mind end süüdi tundma panna, siis ei tulnud sul midagi välja," pomisen ma. Kurat, mu keel jääb sõlme. "Mind ootavad sõbrad."

Ja lõpuni joomata kokteil. Üritan ära minna, kuid Adam asetab teise käe seinale, takistades mu teed.

"Seis," ütleb ta.

"No mida veel?" küsin pahaselt.

"Miks sa ei vastanud mu kõnedele?" sisiseb ta.

"Kas sa helistasid?" küsin ma, süütut mängides. Adam nägu on pinges, kuid see teeb asja minu jaoks veel lõbusamaks. Hm, mulle meeldib teda vihale ajada.

"Ära teeskle süütukest," uriseb Adam vihaselt, "su telefon on välja lülitatud."

"Aku sai tühjaks," lausun ma tõsiselt.

"Valetad," ütleb ta. Mulle tundus, et mu jutt on usutav, "ma sõitsin 3 tundi mööda klubisid ringi, et sind leida! Vaata millises seisundis sa oled, Evelin!"

Kergitan imestunult kulme. Ta otsis mind. Mõneks sekundiks tunnen süüd oma käitumise pärast. Kuigi, oodake. Peab oma arvamusele kindlaks jääma. Ma olen ta peale vihane!

"Ja sa jätsid kõik oma tööasjad sellepärast? Miks sa peaksid kulutama oma väärtusliku aega, millegi sellise peale?" küsin ma sarkastiliselt.