Reegliteta Mängud

8.peatükk

Kevadised päikesekiired äratavad mind unest. Pööran end laisalt voodis. Aeg on tõusta. Täna on viimane õppimispäev enne vaheaega, tähendab loengud on arvatavasti lihtsamad. Kuid on üks asi mis paneb mind muret tundma. See õhtusöök. Selle Adam Eddingtoniga. Tõmban teki üle pea. Ma ei tea, mida selga panna. Kuigi, ma ju ei taha talle mellepärane olla? Või tahan? Täielikus segaduses tõusen voodist ja longin vannituppa.

Peale hommikusööki panen ma kõik enda vihikud kotti ja väljun majast. Teel ülikooli kujutan endale ette tänast õhtut. Ma olen kindel, et ma lihtsalt värisen tema juuresolekust. Raputan pead, ajades minema kõik tobedad mõtted.

Sisenen ülikooli ja minu juurde jookseb kohe Tom. Jälle tema!

"Hei, Evi," lausub ta rumala naeratusega näol.

"Hei, Tom," vastan.

Liigun edasi, kuid ta kõnnib ikka minu järel. Kas kunagi tuleb see päev, kui ta jätab mind lõpuks rahule?

"Täna tuleb suur pidu, semestri lõpu puhul," räägib ta lõbusalt "Kas sa lähed?"

"Ei, mul on teised plaanid," pomisen ma vastu.

Sellel hetkel rõõmustan, et mul on imeline ettekääne, et mitte minna peole. Jane vist läheb sinna.

"Plaanid," lausub tusaselt Tom. "Äkki sa saad varem vabaks ja saad ikkagi tulla?"

Ohkan raskelt ja pööritan silmi.

"Mul on kohting, Tom," ütlen ma kindlalt. "Ma ei usu, et see nii vara lõppeb."

Naeran hinges kurjalt, kuid samas tõmban end tagasi. Ma pean hoidma kõike kontrolli all, et mitte anda alla Adamile. Tema juuresolekul võin ma vabalt hulluks minna.

"Kohting?!" hüüatab Tom vapustatult. Milleks nii karjuda?

Vaatan närviliselt ümberringi, et keegi meid ei kuuleks. See veel puudub, et nad lasevad mingid kuulujutud laiali.

"Jah, Tomi," lausun väsinud häälega.

Tomi nägu muutub momentaalselt kurvaks. Hetkeks hakkab mul temast isegi kahju, kuid ma ju hoiatasin teda mitmeid kordi, et ta jätaks mu rahule.

"Kellega?"

"See ei puutu sinusse," milleks tal veel seda on vaja teada? Tunnen süüd. Ma käitusin liiga järsult. "Vabandust, Tom."

Tom jääb seisma. Ta näeb välja päris hajameelne. Raputan pead ja lähen auditooriumi.

Täna olen ma rohkem keskendunud, kui eile. Kuid loengu jooksul, püüan end mitu korda Adamist mõtlemas. Meenutasin mitu korda meie jutuajamist, püüdes aru saada, mida tal minust vaja on.

Hetkel käib juba teine loeng. Peagu kõik sosistavad omavahel eesseisvast peost. Vaatan auditooriumis ringi, kui kuulen enda telefoni vibreerimas. Võtan ta vaikselt kotist välja. Kõhus tekivad rõõmsad liblikad, kui näen, et sõnum on Adamilt.

Tere hommikust, Evi! Loodan, et sa oled valmis tänaseks õhtuks?

Mis ma talle vastan? Kirjutan talle ebakindlalt vastuse ja seisatan korra nupu "Saada" kohal.

Tere hommikust, mister Eddington! Olen valmis.

Peidan uuesti telefoni kotti. Kõik, ma pean loengut kuulama. Enda hajameelsuse pärast pean pärast ise kõigest aru saama ja raamatuid lugema. Mõne minuti pärast annab mu telefon märku järjekordse sõnumi kohale jõudmisest. Mis tal vaja on? Ei, ma ei vaata. Üritan teha märkmeid konspektis, kuid mind segavad mõtted sõnumist. Ronin jälle kotti telefoni järele. Avan värisevate kätega sõnumi.