Reegliteta Mängud

10.peatükk (2.osa)

Asetan telefoni kapile ja surun näo patja. Uksele koputab keegi.

"Evi," lausub ema. Ta siseneb tuppa ja istub voodile. "Võib olla sa läheksid kuhulegi. Jalutaksid?"

"Kuidagi tuju pole," ütlen ma haigutades. Ma istusin ju kodus terve päeva ja päeva lõpuks kadus mul igasugune tahtmine kuhulegi minna.

"Ma küpsetasin su lemmikkooki. Tahad ma toon sulle tükikese?" küsib hoolitsevalt ema.

"Ei, ema."

"Ega sul juhuslikult kedagi New Yorgis pole tekkinud?" pärib ta uudishimulikult. Langetan pea. Kurat, kuidas ta aru sai? "Järelikult on. Ja kes ta on?"

"Me lihtsalt...suhtleme," valetan ma. Ma ei saa ju talle öelda, et magasin temaga esimesel kohtingul.

"Kas ta õpib sinuga ülikoolis?" see vestlus ei tõota midagi head.

"Ei, ta töötab enda isa firmas." ema kergitab kulmu. Paistab, et ta on imestunud.

"Ma tahan, et sa mõistaksid, Evi. Raha ei ole kõige tähtsam." mida ta selle all mõtleb? Ta ju ei arva, et see kõik on raha pärast.

"Ma tean, ema."

"Mis ta nimi on?"

"Adam," pomisen. "Adam Eddington."

"Ole ettevaatlik, Evi. Need rikkurid otsivad endale ainult lõbustust. Ma ei taha, et sa pärast kannataksid," ta kallistab mind tugevasti. "Olgu, ma lähen."

"Head ööd, ema."

"Head ööd, päikseke."

Ema väljub toast ja ma võtan kohe telefoni, kuid seal pole jälle midagi. Võib-olla otsustas ta nalja teha? Ainult, et see ei ole üldse naljakas nali!

Kolmapäevaks oli mu kurbus muutunud paanikaks. Ma ei maganud pool ööd, mõistatades, mis üldse toimub. Martin helistas mulle mitu korda, kuid ma kartsin toru võtta. Ma ei taha teda kurvastada enda probleemidega. Hinges on nii halb, et igasugune tahtmine midagigi teha kaob.

Keerutan käes telefoni ja mõtlen enda plaani üle. Jah,ma helistan talle. Valin tema numbri ning vajutan nuppu. Kutsub üks...kaks...kolm...ning ma kuulen automaatvastust. Vihast viskan telefoni kapikesele ja peidan näo patja. Sekundi pärast ma mõistan. Muidugi! Adam kasutas mind ära, kuidas ma kohe aru ei saanud? Ma nii kartsin seda, kuid siiski muutusin üheks tüdrukuks nendelt piltidelt. Milline idioot ma olen? Kuidas ma sain nii naiivne olla? Tunnen kuidas silmad täituvad pisaratega.

Hinges on raske. Pisarad jooksevad. Kuradi Eddington. Kuidas ma sain teda usaldada! Sa oled täielik loll, Evi! Pühin kiiresti pisarad ja vaatan kella. Peaaegu viis. Võtan telefoni ja otsin Martini numbri. Vajutan rohelist nuppu.

"Evi?"

"Hei," lausun ma, üritades varjata nuukseid.

"Kas juhtus midagi?" pärib ta rahutult.

"Ei, kõik on korras," valetan ma. Kas sul pole midagi selle vastu, et täna kohtuda?"

Käigu kuradile Eddington! Mind ei ole nii lihtne katki teha!

"Ma olen veel tööl, aga lõpetan umbes tunni pärast. Ma võin sulle järgi tulla. Sobib?"

"Suurepärane," vastan ma. "Ootan."

"Nägemiseni, Evi," ütleb Martin õrnalt.

Lähen dušši alla, panen selga enda lemmikteksad, kampsuni ja salli. Kerge meik. Valmis.

Jõuan elutuppa. Ema vaatab mind imestunult, aga isa loeb endiselt ajalehte.

"Kuhu sa lähed?"

"Me Martiniga otsustasime minna kuhulegi," pomisen ma, peatades mõtteid Adamist.