Reegliteta Mängud

19. peatükk

Adam

Jälgin pingsalt, kuidas Evi eemaldub minust iga sekundiga aina kaugemale. On ta ikka kangekaelne! Ma jooksen ta järel nagu kutsikas. Ma ei ole sellisega harjunud. Ma pole üldse kunagi seda teinud.

Ja veel see idioot breketitega. Ta ajab mind hullult närvi. Miks ma üldse temast mõtlen? Kui raske mul sinuga ikka on, Evi. Väga raske. Ma teadsin, et see ei saa olema lihtne, kui Becca ta valis, aga ma ei suutnud ettegi kujutada, et see tüdruk ajab mind iga sekund endast välja!

Hingan sügavalt sisse. Ma pean rahunema ja kõik enda kohtadele taas sättima. Mulle ei meeldi, et Evi sõidab sellele peole. Ma tean suurepäraselt, mis seal toimub, kui palju purjus idioote tuiguvad ringi, et omale kaaslast leida. Kunagi olin ma ise ka selline.

Kell on juba kolm, aga mul on veel kuhjaga tööd kontoris. Ma ju tulin töölt ära ainult Evi pärast. Istun vihaselt autosse ja sõidan kiiresti töö poole. Viska see neiu peast, Adam. Sa mõtled temast liiga palju viimasel ajal. Kurat, see on tõsi. Ma näen teda isegi unes.

Raputan pead, üritades nendest mõtetest lahti saada. Kerin muusikat valjemaks, vajutan gaasile ning keskendun teele.

Tõusen enda korrusele ja astun ooteruumi.

"Julia, tooge mulle kohvi," lausun rangelt ning avan enda kabineti ukse.

Ma pean lõplikult otsustama mida teha eurooplastega. Isa ei rõõmusta, kui ma ei jõua kõiki pabereid alla kirjutada selle nädala lõpuks.

Uks avaneb ja Julia kõnnib enesekindlalt minu poole kandikuga.

"Teie kohv, mister Eddington," lausub ta.

"Aitäh, jäta siia laua peale," pomisen ma dokumente uurides.

Tõstan pea, kuid ta seisab ikka samal kohal ning piidleb mind kiskja pilguga. Jumal küll, tasus mul üks kord temaga magada ja juba ta arvab, et meie vahel on midagi. Kuidas saab olla nii rumal?

"Te võite minna," ütlen ma tõsiselt.

Kuulen, kuidas ta ohkab raskelt ja väljub kabinetist kontsade klõbinal.

Kui ma viimaks kelle vaatan, näitavad selle osutid peaaegu üheksa. See noormees rääkis, et pidu hakkab kell seitse. Võib-olla Evi otsustas mind natuke narrida ja lõpuks ikka ei läinud sinna. Toksin sõrmedega vastu lauda, üritades peas plaani paika panna. Jah, külastame miss Stone ootamatult. Haaran pintsaku ja suundun lifti poole. Kõik on juba ammu ära läinud, seega keegi ei hakka mulle pinda käima oma igavate juttudega.

Kahekümne minuti pärast olen juba Evi maja juures. Hm, tuled ei põle. Võib-olla ta magab juba? Väljun autost ja helistan uksekella. Kutsub...vaikus. Kõnnin edasi tagasi ning seejärel võtan taskust telefoni ja valin Antony numbri. Ta peab mind aitama.

"Mister Eddington," vastab ta.

"Antony. Mul on vaja, et sa uuriks midagi välja."

"Jah, muidugi."

"Otsi Evelin Stone telefoni. Ma pean teadma, kus ta on."

"Hm, üks hetk," räägib ta. "Ta on Walter streetil. Paistab, et seal asub ühiselamu."

"Aitäh, Antony,"

Kurat sind võtaks, Evi. Ta ikka läks sellele peole. Selle tüdruku kangekaelsusel pole piire. Istun autosse ning gaasipedaali põhja vajutades, suundun Walter streeti poole, kuhu on veel ligi kakskümmend minutit sõita. Loodan, et ta ei jõua selle ajaga sattuda kuhugi kahtlasesse olukorda.

Õiget kohta ei olegi raske leida, sest juba paarsada meetrit enne Walter streeti, kuulen valju muusikat, mis kostub ühest pealtnäha normaalsest majast. Ma ei suuda uskuda, et olin kunagi ise osa sellistest pidudest. Astun autost välja ning sammun ümbrust uurides maja poole. Pimeduse tõttu ei näe ma midagi, kuid mõne sekundi möödudes kuulen hääli.