Reegliteta Mängud

13.peatükk

Adam seob mulle osavalt musta salli silmade ette. Mida ta plaanib? Naeratan totakalt, ise ei tea miks...

"Noh, sõidame," ütleb ta saladuslikult.

Silme ees on pimedus ja sellest tuleneb ebamugavustunne.

"Kuhu me sõidame?" küsin ma.

"Ma ju ütlesin, et see on üllatus, Evi. Kannata natuke," vastab Adam.

Terve tee me mõlemad vaikime. Ma ei tea, kui kaua aega läks mööda, aga mulle tundub, et auto hakkab seisma jääma. Kuulen, kuidas Adam väljub autost ja sulgeb enda järel ukse. Hei, aga mina? Järgmisel sekundil, uks minu kõrval avaneb ja ma tunnen Adami sooja kätt enda omal.

"Me jõudsime kohale," lausub ta. "Las ma aitan sind siit välja."

Väljudes autost, üritan ma aru saada, kus me asume. Siin on päris vaikne ja ma ei kuule üldse autode mürinat. Adam juhatab mind edasi mööda rada ja aitab siis trepist ülesse. Hm, kas me tulime mingisse majja?

Kuulen, kuidas avaneb uks ja me astume lävepakust üle. Adam viib mind kuhulegi ning peatub siis järsult.

"Oota," ütleb ta rangelt. "Ma seon nüüd salli lahti. Valmis?"

"Jah."

Enne salli lahti sidumist, veab ta õrnalt nina otsaga mööda mu kaela ülesse. Tema pehmed huuled, vaevu puutuvad mu nägu.

Järsku Adam eemaldub minust ja seob salli lahti. Kissitan silmi, sest lambi valgus pimestab mind. Vaatan ringi. Arvatavasti oleme me mingis majas. See ei ole väga suur, aga kõik näeb välja stiilne ja kallis.

"Kus me oleme?" küsin imestunult.

Adam naeratab.

"See on minu kodu," vastab ta, "ma vahel tulen siia, kui ma tahan üksi olla. Mäletad, ma rääkisin sulle seda kunagi?"

Ma proovin seda meelde tuletada, kuid mu aju keeldub töötamast.

"Jah," valetan ma. Miks ma seda meelde ei jätnud? Vaatan uudishimuga elutoas ringi. Siin on nii soe ja hubane.

"Lähme, ma näitan sulle teist korrust."

"Aga ma pole jõudnud siin veel kõike vaadata," ütlen ma.

"Hiljem."

Adam võtab mul käest kinni ja me läheme trepist ülesse. Seintel ripuvad pildid. Üritan vähemalt mõnda neist uurida, kuid lambi tuhm valgus rikub kõik ära.

Adam peatub valge ukse ees. Ta tõmbab käepidemest ja uks avaneb.

"See on minu kabinett," lausub ta.

"Kas sa töötad ka siin?"

"Jah, olen vahel sunnitud."

Siseneme järgmisesse tuppa.

"See on külalistetuba," näidates suurele voodile.

Järgmine tuba on umbes kaks korda suurem, kui külalistetuba. Tundub, et ma tean, mis tuba see on.

"See on minu magamistuba," ütleb Adam ja viskab minu poole kiire pilgu.

Langetan pea, sest tema näljased silmad teevad mind närviliseks. Ma tean, mida ta tahab, kuid ma olen ikka tema peale vihane. Ta eksib väga, kui arvab, et ma jooksen kohe talle sülle. Jah, ma kaotan pea tema juuresoleku ajal, kuid nüüd ma ei tohi minna nii kaugele nagu eelmine kord. Meil on väga imelik suhe, kui seda üldse saab suhteks nimetada.

"Siin on ilus," lausun ma, püüdes peita oma närvilisust. "Sa lubasid mulle esimest korrust ka näidata.

Adami huuled kõverduvad muiges ja ta keerab pilgu kõrvale. Mida? Sa arvasid, et ma riietan end sinu ees lahti, kui näen magamistuba?