Reegliteta Mängud

15. peatükk

Adam

Kuidas ta julgeb dikteerida mulle enda reegleid? Ma pole kunagi varem midagi ühelegi naisele üritanud tõestada. Mõned kohtingud ja nad olid valmis tegema kõike, et mina oleksin kõrval. Aga Evi...ta rikub kõik mu plaanid ja keerab kõik pea peale!

Tema tegu minu kodus vihastas mind kohutavalt välja. Sellel õhtul jõin ma end korralikult täis, et kuidagi sellest lahti saada. Vähe sellest, ma olin juba valmis helistama Beckyle, et peatada see kõik! Kuid miski peatas mind. Ma ei saa nii lihtsalta alla anda. Ma ei ole harjunud kellelegi järele andma, veel enam neiule!

Ma mõtlesin kogu pühapäeva vältele, aga mulle ei tulnud pähe ühtegi head ideed. Ma pean andma Evile seda, mida ta tahab. Kuidas seda teha? Kuradi naised!

Peale pikki mõtisklusi panin ma enda peas paika plaani. Plaan pole just parim, aga praeguses olukorras kõlbab küll, sest mängu lõpuni on jäänud vaid kolm kuud.

Esmaspäeva päeval põgenen märkamatult kontorist ja suundun lillepoodi. Väike Evi ei suuda vastu panna suurele punaste rooside kimbule. Ma olen selles kindel. Kell kolm olen ma juba ülikooli ees parkimisplatsil ja ootan. Ma tean, et Evi peaks varsti välja tulema. Paari minuti pärast näen ma parkimisplatsil tuttavat siluetti, haaran kohe lillekimbu ja astun autost välja. Hm, Evi ei ole üksinda, vaid mingi noormehega. Kes ta on?

"Evi," kutsun ma teda ja ta pöörab end minu poole. Tema silmad suurenevad. Ma tean, et sa ei oodanud mind siin näha, aga siin ma olen, kullake.

"Adam," lausub ta vaevukuuldavalt.

Külma pilguga võtan lillekimbu seljatagant ja Evi neelatab. Jah, miss Stone. Ma ootasin just sellist reaktsiooni.

"Mister Eddington," ütleb see noormees.

Viskan tema poole jäise pilgu. Tema nägu on mulle tuttav. Ahjaa, ma nägin teda vastuvõtul. Sellel mehikesel ei ole šansse minu vastu.

Imelik, aga mul oli alati suva minu eelmiste tüdrukute sõbrakestele, aga see "lihtsalt sõber" Chicagost häirib mind aina rohkem. Oli kohe näha, et tal on tunded Evi vastu ja mingil seletamatul põhjusel vihastab see mind väga.

Astun aeglaselt Evile lähemale ja vaatan teda tähelepanelikult.

"Miks sa siin oled?" küsib ta.

"Sa tead," vastan.

Ta vaevu hingab ja mulle meeldib see. Nüüd oled sa kindlalt minu...

Evi

Mõtted jooksevad peas ringiratast. Adami joovastav lõhn muudab mind kaitsetuks.

Nii, stopp! Evi! Hingan sügavalt sisse ja välja ning mul on tunne, et suudan end taas kontrollida. Ma olen peaaegu kindel, miks ta siin on, aga kus oli ta eile?

"Teie mõlemad," suudab öelda Tom ja vaikib järsult.

Adam viskab tema poole "miks sa veel siin oled, idioot" pilgu.

"Oleks parem kui sa lahkuksid," ütleb Adam rangelt. Kissitan silmi.

"Adam, lõpeta," peatan ma teda. "Oleks parem kui sina siit lahkuksid."

Vaatan teda täesti rahuliku pilguga, kui Adami kulmud kerkivad imestusest.

"Ma ei lähe kuskile," lausub ta.

Tundub, et Adam on kõik ära unustanud, mis ma talle nädalavahetusel välja ütlesin.

"Suurepärane, siis lahkun mina," pomisen ma ja keeran ringi, kuid Adam peatab mu, haarates minu käest.

"Ma vist lähen," lausub Tom piinlikust tundes.

"Oli ka aeg," hüüab Adam vihaselt.

"Ei, Tom, seisa," sekkun ma vestlusesse.