Reegliteta Mängud

22.peatükk

Õhtul kella kuue paiku jõuame me tagasi New Yorki. Näpin käes oma uut kaelaehet, tuletades meelde eilse öö sündmusi. Adam avanes mulle täiesti uuest küljest. Ta ei ole üldse selline nagu ta mulle alguses tundus. Kuid mind ei jäta rahule üks asi. Need pildid naistega, artiklid tema eraelu kohta. Kõik see ei tekita mingit seost Adamiga, kes istub praegu minu kõrval. Võib-olla ta on muutunud ning otsustas jätta need kergemeelsed suhted minevikku. Võib-olla...

Auto veereb vaikselt mu maja ette, kuid me istume edasi autos, ütlemata sõnagi. Adam pigistab mu kätt, vaadates samal ajal kuhugi täiesti eemale.

"Võib-olla sa ikkagi tuled täna meiega?" küsin ma. Kuskil hingepõhjas ma loodan, et ta mõtleb ümber. Ma palun mõtetes, et ta ütleks "jah", kuid ta vaikib edasi.

Adam vaatab aknast välja ja ohkab raskelt.

"Evi, me juba arutasime seda," ütleb ta.

"Ma lihtsalt küsisin," pomisen, "Kas me kohtume homme?"

Adam pöörab pilgu minu poole ning naeratab kergelt.

"Muidugi," vastab ta, kummaradudes samal ajal mulle lähemale. "Homseni?"

Naeratan kergelt, kuid tunnen, et heast tujust pole enam juttugi.

"Jah," pomisen vaikselt.

Adam suudleb mind õrnalt ning vaatab mulle tähelepanelikult otsa. Ma langetan pea, andes talle mõista, et tahan lahkuda. Hingel on järsku nii vastik olla ja mul tekib tugev soov lihtsalt peita end oma tuppa, lukustada see ning veeta seal oma ülejäänud elu.

Tõmban oma käe Adami omast välja ja astun autost õue. Ma ei vaata tagasi, kuid tunnen, et ta jälgib pingsalt iga mu liigutust. Hingan sügavalt sisse ja suunan sammud kodu poole.

Voolava vee tekitatud hääle järgi, saan kohe aru, et Jane on kodus. Astun sisse oma tuppa, viskan koti toolile ja hüppan voodisse. Äkki ma ei peaks täna kuhugi minema? Tuju on halb. Nii halb, et enam halvem olla ei saagi ja ma ei tahaks teiste õhtut oma masendunud näoga ära rikkuda.

"Hei, sa juba jõudsid," ütleb Jane tuppa astudes, "me pidime ju kell üheksa alles minema hakkama."

"Ma vist ei lähegi," pomisen ma.

"Mida? Miks? Aga Adam?"

"Tal on juba muud plaanid...töö."

"Töö?" pärib imestunult Jane.

Ohkan raskelt. See küsimus on mind piinanud terve õhtu vältel. Ta oli valmis jätma eile kõik oma tegemised, kuid täna väidab, et läheb tööle. Võib-olla ta lihtsalt ei tahtnud tutvuda mu sõpradega. Kurat, ma ei mõelnudki enne sellest. Arvatavasti nii see ongi. Vähemalt on see palju usutavam kui eikusagilt tekkinud tööasjad.

"Ei tea, Jane," vastan, "ma ei saa ise millestki aru."

"Ta on imelik," pobiseb Jane. "Kuidas eile läks?"

"Hästi," hingan välja, meenutades eilset ööd.

"Hei, kas kõik on ikka koras?" pärib ta. "Sa tead, et võid mulle kõigest rääkida."

"Ja, kõik on koras," ütlen mõtlikult, "tead ma ikka tulen teiega."

Jane naeratab laialt ja plaksutab käsi.

"Super," hüüatab ta. Istun rätsepaistmesse ja naeratan talle vastu, "oh, mis see on?"

Jane vaatab imestunult kaelaehet.

"Adam kinkis," lausun, kuigi praegu ei näe see üldse nii ilus välja kui eile. Arvatavasti on asi mu tujus.

"Su Adam on muidugi natuke kahtlane, aga kingituse on ikka võimsad," lausub Jane ehet uurides. "huvitav kui palju see maksta võib?"