Reegliteta Mängud

12.peatükk

Vaatan närviliselt Adamit ja Martinit. Mida teeb siin Adam? Ma ei tulnud kokkusaamis paika, näidates, et ei taha temaga rääkida.

"Tere," ütleb Adam, "Nüüd ma saan aru, miks sa ei tulnud..."

Martin kissitab silmi ja vaatab vihaselt Adami poole.

"Adam, ma..."

Kõik mu mõtted on segamini. Ma ei tea mida talle öelda. Adam vaatab mind, oodates, et ma midagi ütlen.

"Sa ei oleks pidanud siia tulema," lausun ma vaikselt ja langetan pea. Miks ma tunnen ennast süüdi?

"Kes see on, Evi?" küsib Martin närviliselt. Oh, oleks parem kui sa ei teaks.

"Kes oled sina?" pärib vihaselt Adam. Tema silmad põlevad vihast ja vihkamisest.

"Martin, mine koju," palun vaikselt, teades, et ta ei kuula mind niikuinii.

"Tähendab sina oledki seesama, kes tüütas Evit Chicagos," lausub põlglikult Martin.

Mu silmad suurenevad. Miks ta seda räägib? Vaatan Adami poole ja ehmun veel rohkem. Kõik on väga halvasti. Väga.

"Mida sa ütlesid?" sisistab Adam.

Kõik mu enesekindlus variseb kokku. Mida nad mõlemad teevad? Nad suudavad juba sõnadega üksteist ära tappa!

"Seda, mida sa kuulsid, idioot," ütleb Martin. Mu kannatus katkeb ja ma viskan Martini poole kurja pilgu.

Adam tahab Martinile peale viskuda. Seisan nende vahele ja üritan peatada kahte idiooti.

"Aitab," karjatan. "Mine koju, Martin!"

"Aga, Evi..."

"Martin," urisen ma. Ta vaatab veel kord vihase pilguga Adamit, kuid suundub siiski majja.

"See ongi see sõber?" tema silmades põleb viha, kuid ka veidi uudishimu.

"See ei puutu sinusse," vastan kurjalt.

"Ei, puutub küll," ütleb ta.

Asetan käed rinnale risti ja astun kaugemale. Need kaks suutsid mõne minutiga mind ära väsitada, nagu ma oleks just maratoni läbi jooksnud!

Kuulen enda taga Adami samme. Valitse end, Evi. Ära anna talle alla.

"Kas sul on tema vastu mingeid tundeid?" küsib kahtlustavalt Adam.

Mida?

Keeran end järsult tema poole ja vaatan talle imestunult silma.

"Kust sa võtsid?"

"Mulle tundub, et selles situatsioonis on see ilmselge," ütleb ta rangelt.

"Ei, Martin on lihtsalt sõber," lausun ma veidi rahulikumalt.

Adam naeratab natuke ja seisab mulle veel lähemale. Ta võtab mu näo enda kätte ja vaatab silma. Mu hingamine läheb paigast ära.

"Milles siis asi on?" küsib ta. "Miks sa tõukad mind ära?"

Võib-olla ma peaks välja uurima, miks ta ei helistanud mulle nii palju päevi, miks lasi mul piinelda...

"Ma kardan, et sa jätad mind maha, kui ma sind ära tüütan," llausun vaevukuuldavalt.

Ma imestan enda aususe üle. Ma tahtsin öelda miskit muud, kuid sõnad lendasid ise suust välja. Adami nägu muutub sekundiks. Ma ei saa aru tema reaktsioonist.

"Ma ei jäta sind, Evi," sosistab ta ja kummardub veel lähemale, puutudes vaevu mu huuli, "sa ei kujuta ette, kuidas ma igatsesin sind sellel nädalal."