Reegliteta Mängud

18. peatükk

Uurin tähelepanelikult minu kõrval seisvat meest. Kallis kostüüm, range välimus...Kes see on?

"Isa, see on Evelin Stone. Evi, see on minu isa, Henry Eddington."

Isa? Ma pole veel valmis tema vanematega kohtumiseks. Mister Eddington naeratab laialt ja see tekitab minus mõneks hetkeks segadust. Adami isa sirutab mulle käe, kuid mina seisan endiselt kui kivistunud.

"Rõõm teiega tutvuda, miss Stone," lausub viisakalt ta isa.

Pöördun lõpuks tagasi meie planeedile, surun ta kätt ja naeratan õrnalt.

"Mul ka, mister Eddington," vastan ma.

"Isa, me peame minema," ütleb Adam, püüdes võimalikult kiiresti vestlust lõpetada. "Arutame homme hommikul kõik detailid läbi?"

"Muidugi. Oli rõõm teiega tutvuda, Evelin."

"Teiega samuti, mister Eddington."

"Head õhtut teile," ütleb ta.

"Head aega, Isa," pomiseb Adam.

"Head aega," lausun viisakalt ka mina.

Me väljume hoonest ja istume autosse.

"Kus on John?" küsin ma.

"Ma lubasin ta koju," vastab Adam mõtlikult.

"Su isa on väga meeldib inimene," lausun ma.

"Jah," pomiseb ta. "Mida sa õhtusöögiks tahad?"

Kortsutan kulmu. Miks ta ei taha rääkida oma perest? Mulle tundus, et ta isa armastab teda väga, aga Adam lükkab teda eemale. Ma pean temaga sellest kunagi rääkima, aga mitte praegu.

"Ei tea. Kas sul on mingeid variante?"

"Me võiksime tellida toitu restoranist. Mis sa arvad?"

"Kuidas ise tahad," pomisen ma aknast välja vaadates.

Kahekümne minuti pärast osutun ma Adam Eddingtoni luksuslikus korteris. Kui ma olin siin esimest korda, kaotasin ma pea. Loodan, et nüüd on kõik teisiti.

Istudes suure laua taha, hakkame Adamiga sööma restoranist tellitud toitu. Ma olen nii näljane, et suudaks praegu elevandi ära süüa.

Adam võtab lonksu valget veini ja jälgib mind tähelepanelikult.

"Mis on?" pärin ma.

"Midagi," vastab ta saladuslikult.

"Miks sa mind nii vaatad?" räägin ma natuke häbenedes.

"Lihtsalt imetlen," ütleb ta naeratust tagasi hoides.

Tunnen, kuidas hakkan punastama ning võtan lonksu veini. Ma pean maha rahunema. Viskan taas pilgu Adamile, kuid kahetsen koheselt. Tema erutust täis pilk sunnib mind närviliselt neelatama. Joon veel ühe lonksu veini, üritades kasvõi natukenegi ma rahuneda. Võta end kokku, Evi.

Adam tõuseb toolilt ja tuleb aeglaselt minu juurde. Tõstan pea ja meie pilgud kohtuvad. Kuulen, kuidas mu süda tuksub aina kiiremini.

"Äkki lähme elutuppa?" küsib ta saladuslikult.

Suutmata midagi öelda, noogutan vaid nõrgalt. Väljume köögist ja suundume elutuppa. Ma ei tea miks, kuid mul on endiselt ebamugav. See on imelik, aga ma ei saa sellega midagi teha.

Adam istub suurele, pehmele diivanile ja tõmbab mind enda poole. Kukun talle põlvedele ning haaran õlgadest, et mitte kukkuda.

Adami sinised silmad uurivad minu nägu. Ta veab käega õrnalt üle mu põse, nina, huulte ja kaela. Hakkan valjemini hingama. Adam kummardub mulle veel lähemale ning suudleb õrnalt huultele. Alkohol hakkab mõjuma ning hajutab kõik mõistuse ning ma annan taas alla. Tema suudlus on magus, kuid nii erutav. Ma ei taha, et ta peatuks.

Sasin kätega tema juukseid ja surun end veel rohkem Adami vastu. Isegi läbi riiete, tunnen seda kuumust, mis tema kehast eraldub. Adam katkestab suudluse ja vaatab mulle silma.

"Kas sa tõesti tahad seda?" sosistab ta.

"Jah," hingan raskelt välja.

Adam tõuseb diivanilt ja tõstab mind enda kätele. Ta suudleb mind taas veel tungivamalt.

Ta viib mind mööda pikka koridori enda tuppa. Adam laseb minust lahti ning ma seisan tema vastas. Adam suudleb mind tungivalt, kiljatan ehmatusest, kuid vastan ta suudlusele.

***

Lebame täiesti jõuetult suurel voodil. Adam paitab pehmelt mu selga.

"Miks sa ei taha rääkida oma perekonnast?" küsin ma. Võib-olla valisin ma liiga halva aja selle küsimuse esitamiseks, kuid see küsimus ei anna mulle rahu.

Ma tunnen, kuidas Adami keha läheb pingule. Talle ei meeldi see teema. Ma ei oleks pidanud talt seda küsima.

"Mulle tundub, et su isa armastab sind väga," räägin ma, lootes, et ta vastab vähemalt midagi.

"On juba hilja, jääme magama," pomiseb ta.

"Aga sa..."

"Ma ei taha rääkida oma perest, Evi. Ainult mitte praegu."

"Olgu, vabandust," õigustan ma end.

Adam surub mind enda vastu ja suudleb mu laupa.

"Maga, kaunitar," sosistab ta.

Muigan. Mis kaunitar, mina? Talle vist mõjub vein. Sulgen silmad ning langen unenägude maailma...

***

Ärkan sellest, et keegi jätab mu seljale õrne suudlusi. Hingan sügavalt sisse ja keeran end teisele küljele.

"Tere hommikust," pobiseb Adam ja jätab mu huultele õrna musi.

"Hei," vastan uniselt.

"Kuidas magasid?" küsib ta laialt naeratades.

"Suurepäraselt. Mis kell on?"

"Peaaegu kaheksa. Millal sul loengud hakkavad?" pärib ta.

"Üheksa. Oh, peab tõusma."

"Jah, aga algul me peame tegema hommikuse võimlemise," ütleb Adam, üritades naeratust tagasi hoida ja tõmbab mind enda vastu.

***

Kümme minutit enne üheksat jõuame ülikooli hoone ette. Teen rihma lahti ja avan auto ukse.

"Näeme hiljem," lausun ma häbelikult naeratades.

"Ma saadan sind," ütleb ta tõsise häälega ja väljub autost.

Adam võtab mul käest kinni ja viib peaukse poole. Püüan taas endal paljude neiude imestunud pilke. Ärge vaadake! Ma tean, millest nad mõtlevad. Kuidas selline hall hiireke nagu mina on sellise kena mehega? Ega ma ise ka seda tea.

Peatume trepi juures. Adam vaatab mind hüpnotiseerivalt. Tõusen kikivarvukile ja suudlen Adamit õrnalt põsele. Eemaldun ja vaatan talle häbelikult silma.

"Ma pean minema," lausun vaikselt ja teen sammu tagasi.

Järgmisel hetkel tõmbab mind järsult käest ja suudleb mind huultele. Tegelikult on mul suva, et kõik üliõpilased vahivad meid hetkel.

Adam laseb minust lahti ja hingab raskelt välja. Ta kummardub minu kõrva juurde ja sosistab vaikselt: "Näeme õhtul?"

"Jah," hingan ma välja.

Adam naeratab salapäraselt. Sammun mööda treppi ülesse ja vaatan taas Adami poole. Ta naeratab mulle laialt, pilgutab mänglevalt silma.

Minu peas on vaid üks mõte. Tuleks õhtu vaid kiiremini...