Ümberpöörd

1.Peatükk "Õnnelik Lahkuminek"

"Kõik. See on läbi."
Pluus paremas käes, sellega õhku vehkides käisin ma ta t-särgi väel ringi ja otsisin paaniliselt, milliseid enda esemeid veel korterist leida suudan.
Ta jälitas mind, ükskõik kuhu ma läksin.
"Brooke..."
"Ära Brooke'ita siin midagi," ma võtsin hunniku sokke ja t-särke mis ma olin leidnud ja surusin need talle vastu rinda ja vaatasin teda tungiva pilguga, kuid vaid hetkeks. "Meiega on kõik."

Äkitselt pillas ta kõik mu asjad maha, haaras vägivaldselt mu randmest ja tõmbas endale lähemale. Ma ehmusin ta äkitsa tugeva haarde peale, ning mu huulte vahelt põgenes üksainus pea valuoiatus. Seal me seisime, keset segipekstud tuba ja piidlesime kindlalt teineteise silmi, üritades lugeda neist teatud reaktsiooni, ilma sõnu või kehakeelt kasutamata. Üllatavalt, ta silmades aga, ei põlenud viha. Pigem oli see pilk nõrk, kui talle oleks antud valik, oleks ta vaadanud eemale.

Mulle tundus see nagu üks tema paljudest nõrkustest. Ta käed nagu sulasid minu omade küljest lahti, seda ainuti oma pilguga tagant sundides. Ma haarasin riiete järele, mis nüüd ta jalgade ees lebasid, ning kõndisin, need süles, veel viimast korda veel meie magamistuppa, kus lahtine kohver oli juba pooleldi täis hooletult pakitud riideid, lõhnaõlisi ja kehalosjoone. Sinna kuhu riided kukkusid, sinna ka jäid.

Adrian seisis koridoris, toetudes õlaga vastu seina, ristates käed rinnal, vaadates kuidas ma tegutsen. Mina aga, teda märkamata, jäin pilguga kinni valge puiduga raamitud pildile millel olid üksteise kõrval, kuid eraldi raamudes kollaažis meie pildid, sümboliseerimaks meie suhteid ja mälestusi. Ma võtsin enda pildi raamist välja, ning libistasin selle mööda pehmet teksariiet pükste tagataskusse. Kui ma võtsin vaevaks oma lõuga kergitada, nägin et vastu seina nõjatunud Adrian, oli mind pingsa jälguga terve aja jälginud.

"Sa võid selle nüüd kellegi teisega asendada."
Adrian ei plaksutanud silmalaugugi ja ma möödusin temast, ühes käes kohver, millega ma koridori sõitsin, teises käes telefon.

Vaikse maja ja meievahelise vaikuse lõhestas sõnumiteade ja autosireen, mis samal ajal, kooris kõlasid.

"Kas me ei peaks enne kallistama?" tähendas ta, Koperdades raskelt trepiastmelt trepiastmele.

Ta vasak jalg ei jõudnud peale seda enam paremast kaugemale ja ta istutas ennast trepi viimasele astmele. "Okei." pomises ta, millele järgnes hale sundnaeratus. Ta neratus oli defineerimatu. Midagi kahetsuse ja kurbuse vahepealset. "Head Aega Adrian."

Ma jäin seljaga tema poole seisma, käsi ükselingile puhates. Kuid sellele ei järgnenud "Sulle ka, Brooke". Ma ei jäänud enam kauaks ühele kohale.

Purunenud majaesise trepid mis ulatasid maapinnast vaevalt poole meetri kõrgusele. Autost, mustas BMWst paistis välja vaid käsi, mille näppude vahel oli suitsav sigarett.
Isegi väikseimat naeratust, lihtsalt tuimad sammud. Muusika mu perfektse elu taustal jäi aina vaiksemaks ja hajus täielikult iga sammuga mis mind kodust eemale viis.

Lõpuks kukkus sigar ta käest maha. Autouks avanes, valgus särava auto peal peegeldas auto ükse paremast vasemale otsa. "Brooke..." tuli Ashton autost välja ja esimese asjana tõmbas mind suudluseks lähemale. See ei kestnud kaua. Ma teadsin et Adrian oli ukse peal vaatamas niikaua kui ma olin täielikult kadunud.

Ta hoidis mu põskedest veel õrnalt kinni ja vaatas mind, justkui analüüsides mis mu peas toimub. "Valmis?" küsis ta siis. Ta pruunid silmad justkui nurisid ilma sõnadeta "jah" vastust.
"Ikka."
Ta vaatas üle mu õla ja nägi seal ilmselt ukse peal seisvat Adriani.
"Väga hea." Ta mässis oma käe ümber mu õlgade ja vältis mind uuesti taha vaatamast. Ta võtis kohvri enda kätte ja viis selle taha, kui ma ta esiistmel turvavöö pesasse kinnitasin.

Ashton tegi veel väljas ühe suitsu samal ajal kui mina sees istusin. Telefon andis värinaga märku, et keegi üritas mind kätte saada. Helistajaks oli Leigh, minu parim sõber- jumal teab kui kaua, algkoolist?
"Hellouu." ütles ta ergutaval toonil
"Tsau," ütlesin ma vastu.
"Vaat kes pole täna tujus."
"Tegelikult, on sul vist isegi õigus."
"Tahad mulle rääkida, milles asi?"
"Võibolla millalgi hiljem,"
"C'mon, hiljem võib juba liiga hilja olla."
Suunurgad tõusid kaua kuulmata hääle peale üles ja Ashton vaatas juba kahtlaselt aknast, et kellega ma räägin.
"Ei ole kallike, ausalt, ma helistan sulle täna õhtul. Siis saame pikemalt rääkida, mitte kaks minutit."
"Ja kui sa ära unustad!"
"Ma ei julgeks," kinnitasin ma talle ja panin kõne täpselt siis ära kui ta Ashton ukselinki tõmbas.

"Kellega rääkisid?" küsis ta kohe kui autosse sai.
"Sõbrannaga." vastasin tuimalt et sellele ei järgneks pikemat vestlust.
"Lee'ga?"
Ma noogutasin vastuseks ja vaatasin end auto miniatuursest peeglist üle.
"Sa oled üks korralik segadus ikka." naeris ta.
"Mis mõttes?"
"Sa vist kiirustasid."
Järsku ma taipasin millele ta vihjas ja korrastasin peeglis kiirelt enda laialiläinud huulepulka.
"See huulepulk on sinu süü." naeratasin ma talle kavalalt ja läksin tagasi selle kohendamise juurde.
"Kas juuksed on ka minu süü?" irvitas ta, ise päris keskendunud liikluse jälgimisele.
Ma ei vastanud enam midagi, vaid panin need kiirelt krunni.

Kui käsi pea pealt alla tuli võttis Ashton sellest kinni ja vaatas mu lilla rõngaga rannet.
"Kust sa selle said?"
Ma tirisin käe tema haardest ära ja peitsin selle reie alla.
"Mitte midagi."
"Ma ei usu sind."

Ma hingasin raskelt sisse ja lasin kõik leevendunult välja. "Tead küll, Adrian keeras veidi ära kui ta sai teada et, tead küll..."

Ta noogutas ja sättis esiklaasi samal ajal. Meie tagant kõlasid politseisireenid ja Austin kohendas klaasi veel niikaua kuni pilk politseisutodele oli sirge. Ma pöörasin ümber ja Ashton reageeris sellele ootamatult, kästes mul paigal istuda.

"Istu ühe koha peal," ta tōmbas nokamütsi madalamale silmade ette "ühtegi äkilist liigutust."