Ümberpöörd

21. Peatükk "Hinnasildid"

Mina, ajanud kopsud nii õhku täis, karjusin kogu mahu kümne sekundiga välja.

Tumepruunid, kergelt lokkis juuksed mis paistsid ühendatud suu ja pearäti vahelt ja kaunistasid ta otsaesist, peaaegu mustana tunduvad, pruunid silmad, laiad õlad, millega ta mind üle enda õla viskas ja umbes 1,80 cm pikk, tugeva kehaehitusega, mis paistis kindlapeale olevat mees.

See mees rääkis võõras keeles, karjudes midagi, mus tundus olevat märguandena, teistele, kes olid elutoas mugavalt tugitoolidel istusid, ning ilmselt meie allesjäänud veini lakkusid.

Mida rohkem ta rääkis, seda rohkem tundus see mulle hispaania keelena. Enne kui ma seda endale teadvustada jõudsin viskasin ma pildi tasku, ning sulasin selle mehe õlaga ühte. Terve mu keha oli muutunud lödiks, ning mul kadus terve kontroll oma lihaste üle.

***

Kas sa tead seda tunnet, kui sa nii väga tahaksid magada, su aju on väsinud, silmalaod vajuvad raskelt kinni, aga sul on vaja ilmtingimata kohe vaja end ärkvele ajada? Umbes nagu koolihommikud, aga ainult ilma selle "kooli" osata, asendades selle olukorraga kus "ma arvan et kõik on vastupidiselt sellele nagu need olema peaks ".

Raske oli vahet teha, kas su silmad olid lahti või kinni, toas oli hämar, ja sellel hetkel kui ma arvasin, et olin silmad lahti teinud ja oma ümbruse korraks üle vaadanud, jäi mulle silma vaid üks odav lambipirn mis rippus laest vaid haleda traati meenutava kõveriku otsas. Kauguses oli uuesti kuulda hispaania keelt. Ma jäin mõtlema, kas nägemine oli praegu üldse vajalik. Ma sain õhu niiskusest, higihaisust ettekujutuse enam vähem sellest, kus ma olin. Ruumi hämaruse järgi hinnates, et see ei olnud kindlasti koht, kus ma praegu olema peaks. Ja et midagi oli väga, väga valesti.

"Brooke, Brooke, Brooklyn!"
taipasin ma kellegi hüüetes käsutavat alatooni.
"Elena, sina?"

Kuigi ei olnud ma veel sellele vastust saanud, tundsin ma end rahuldunult, et ma ei olnud siin üksi. "Mina, mina. Keri püsti," rääkis ta tavalisel häälel, mitte sosinal, nagu olukorda arvestades arvata oleks võinud "me peame midagi välja mõtlema, paigal püsida või mingit haigusemagnetit ma mängida ei viitsi."

"Äkki pakud siis midagi välja?" vihjasin ma Elenale, pannud sellesse žesti isegi niipalju pingutust, et pea tema poole pöörata ja talle kindel pilk anda.

"Mis iganes teil plaanid on noored, see ei ole väärt üritamist," karises kellegi hääl, meist kaugel tunduvat "energiaraisk."

Kui me vaid oleks nüüd teadnud, kellelt see tuli. Meiega oli ühes ruumis veel korralik kamp tüdrukuid. Mõned neist veidi parema, teised veidi halvema väljanägemisega. Nad olid enamus vedelalt istumas või pikali, hõivates laiutades kõikvõimaliku ruumi vabadel diivanitel ja laudadel. Kiigutades oma pead sekundite järel paremalt-vasakule ette-ette taha ja pomisedes nende vahele midagi arusaamatut.

Üks asi, mida ma panin tähele, oli neil kõigil sarnast, meie salapärast isikut silmadega otsides oli nende kõigi maitsetud velvetist ja litritest kaetud kleidid. Ning seelikud. See oli nagu punase-oranži-kärtsrohelise seelikute ja võrksukkade vikerkaar. Nii tumedas paigas, kui üks vikerkaar olla sai. "Vabandage mind? Elena hääl oli piisavalt valju, et seda eristada ülejäänud ühtlasest mulinast toas. Ja juba oli ta teise sekka kadunud, kuigi ma nägin niipalju, et ta kõndis kindlasti ühes suunas.

Algne plaan oli Elenat tagasi oodata, kes kusjuures tundus olukorda väga rahulikult võtmas. "Brooklyn!". Hääl, kelle järgi ma oskasin orienteeruda. Kahe käega lükkasin ma kerges olekus tüdrukuid ühele ja teisele poole kätt, tehes tee temani vabaks. "Brooklin, see on Candice," ta avas käed meie mõlema vahel, nagu ulataks meile midagi enda peopesade pealt "Candice, Brooklyn." Me noogutasime vaikselt üksteisele. Oli ilmselge, et mina tahtsin olla siin samavähe, kui tema. Või ükskõik millise ma tüdruku siit näiteks oleks toonud.