Ümberpöörd

8.Peatükk "Kaklus"

Tema kehakeelest väljendusid tema kiirenevad südamelöögid, silmadest paanika ja üks üksildane higipisar tema juuksetuttide vahel, mis olid tavapäratult sassis. Ta lükkas telefoniklapi kinni, vältides edaspidiselt minu pilku.

"Austin..?"
Ta ei vaadanud mulle otsa, vaid otse üle minu õla. "Me räägime homme." vastas ta minu peaaegu küsimusele.

See olukord oli mulle juba tavaliseks muutunud. Telefonikõne, hirm tema silmades, mis mõnikord asendus vihaga, minu vaatevälja vältimine, minema kõndimine ning minu täielik vaigistamine. Mis iganes see oli, see toimis. Ta mõjus mulle nagu narkomaanile odav savu. Sa saad maitse kätte, aga see kestab reaalselt sekundeid, niikaua kuni see on jälle kadunud. Ja sellest asjast jääb sõltuvusse.

"Pane jope peale. Sa tuled minuga kaasa." käskis ta tuimal häälel. Mina seisin seal täiesti nõutult. Ma ei olnud otseselt selle vastu, kuid mitte ka selle poolt. "Kuhu me läheme?"

"Siis näed." haaras ta mu käsivarrest ja lohistas mind endaga kaasa.

***

Austin oli terve tee vait olnud ja pilgu sirgele teele kinnitunud, mis jättis temast zombiliku mulje. "Sa plaanid mulle rääkida ja mis toimub?"
Ei mingisugust vastust.
"Ega sa ju ometi ei eelda et."
"Kas sa võid palun?!" Ta vihjas et ma vait jääks. Ja ma sain sellele pihta, ta hääletoon tegi selle väga selgeks.
Väljas oli juba nüüseks nii pime, et aknast välja vaadates oli ainult näha nii väiksena tunduvaid kuusepuutippe, mis pimeduse tulles praegu veel veidi heledama taevaga üheks sulandusid.
Austin peatas auto, äkitselt keset teed kinni. Või vähemalt nii mulle tundus, tegelikult oli tee otsa saanud. "Kas see pole mitte kiirtee?"
Austin noogutas jaatava vastuse märgiks ja vältimaks edaspidiseid küsimusi astus ta autost välja. Ta süütas väljas oma välgumihkli, ja tossas suust suure pahmaka hallikat tossu välja.

***

Hommikused külmad päikesekiired ei paitanud enam nägu nii soojalt ja ei tõusnud nii kõrgelt, kui varem. Sügisene külm päike paistis rohkem ähvardusena, millega ma täna veel hakkama saan, kui mõnusa paina, nagu igas teises muinasjutis kirjutatakse. See oli esimene hommik kui ma nägin, et Austin oli päriselt siin, magas, rahulikult nagu väike laps peale tundide viisi ringi müramist. Voodi kõrval lebasid maas eilsest minu hall top ning helesinised teksad, mille kõige all oli õhuke kardigan, mille ma endale ümber tõmbasin ja magamistoa ukse enda järelt sulgesin.

Esimene asi mida ma märkasin, oli lauale valmis pandud hommikusöök.Jällegi, see ei meelitanud oma aroomidega lauda nagu varasemad hommikud, pigem tõukas see külm omlett mind lauast eemale.
Austin oli minu selja taha hiilinud ja haaras kahe käega minu tagant pihast kinni. Ma võpatasin ja pillasin liialt täislastud kruusist väikese kohviloigu maha.

"Austin?"
Ta eemaldus minust pärast pikka embamist ja haaras tulikuuma kohvitassi väiksemagi valumärgita enda kätte, ning pani selle köögikapile. "Me peame rääkima." ütlesin ma talle väikese kõhklusega. "Ma tahan seda teha sama vähe kui sina, usu mind..."

"Siis miks on meil vaja sellest üldse nii suur asi teha?"
Ta võttis tavapäraselt, tugitooli leenilt valge rätiku mis oli tema jaoks spetsiaalselt sinna iga hommik pandud, ning viskas selle üle õla.
"Sest et maailm ei toimi nii, Austin. Me peame üksteisega rääkima."
Ta jäi oma poolel teel vannituppa seisma. Ta jäi seisma, aga ei pööranud ümber. "Mida tead sina sellest kuidas maailm toimib, Brooke?" Samal ajal jooksis minu ajust läbi mõte, et ma tean, et ma olin pälvinud tema täieliku tähelepanu, ning et ta kuulas mind.
"Ma ei saa olla kellegagi, kes ei räägi mulle, mis toimub. Ma ei saa usaldada kedagi, kui see keegi hoiab minu eest saladusi... kas sa saad aru?"

Ta suust ei kostunud enam midagi.
"Vestluse lõpp." karjatas ta korraks väga lühidalt, vee enne kui ta ukse enda järel sulges.

Ma võtsin kohvikruusist ühe lonksu ja samal ajal jälgisin järgmised kümme sekundit pingsalt vannitoa ust. Selle tagant kostus nüüdseks vee ühtlane sorin ja ma tagasi magamistuppa jooksin.

Eile nägin ma kogematta pealt šeifi koodi, kui Austin enda töötelefoni sinna peitis. Tema sõnade järgi ei olnud selle sisemus minu asi. Aga kui me elasime ühe katuse all, leidsin ma et mul on õigust saada teada, kui tal on seal midagi minu eest varjata.

Ma kükitasin pisikese öökapi kohale, mille puidust ukse taga vaatas vastu väikene rauast kastike, mikle keskele oli paigutatud selle pinnalt veidi kõrguv ringike, mille igas ilmakaares olid numbrid 1,2,3,4,5,6,7,8,9.
Ma keerutasin seda ringi teatud numbrite suunas, kuni sain kombinatsiooni 63492.

Kuid asjad ei läinud mitte nii libedalt, kui ma lootnud olin. Vastupidi, uks ei liikunud, ega ei andnud valealarmist märkugi. Minu peast jooksis läbi mõte, kas see oli kinni kiilunud, või ma lõhkusin just midagi ära.

Maja oli vaikne ja ökonoomse ehitusega, kui mingi hääl kuskil ruumis lakkas, kostus see pea igasse tuppa. Maja oli jäänud jällegi vaikseks. Nii vaikseks, et ma kuulin kuidas Austin vastasseina taga jalgu trampis.

Vaikuse lõhestas ukselingi klirin, mis tekkis kui seda viimseni alla painutati. "Brooke?" kõlas üle maja vali küsimusena kõlav hüüe.

Võpatusega eemaldusin ma seifist ja lükkasin puidust ukse selle ees paugutusega kinni. Austinil oleks olnud võimatu seda mitte kuulda. Ma ajasin end ruttu tagumikult püsti ja ei läinud kaua kuni Austin ukseaval seisis. "Mis toimub?"

Ma püüdsin jääda rahulikuks ja välgutada sooja naeratusega ilmet, nagu seda kõike ei oleks just juhtunud. "Aa, ei midagi erilist ma peana töö... pabereid täitma." Ma haarasin öökapilt millele just toetunud olin ettejuhtuva märkmiku ja teesklesin selle sirvimist. "Sa leidsid töö?"

Mu süda ütles sellel hetkel vaikselt "Ohh, kas läkski läbi?", kuid aju karjus vastu "Mida sa venitad seda ila veel pikemaks, tunnista kohe üles, sest et 98,88 protsendise tõenäosusega jäid sa talle vahele.

"Jaa, ma vaatasin paari kohta." sõnusin ma päris veenvalt. "Tõesti," ütles ta siis peitliku muigega "See ainus probleem on et, see ei ole sinu päevik."