Ümberpöörd

2.Peatükk "Viistuhat Kilomeetrit Lahus"

"Mis toimub?"
"Shh!" ütles ta rahulikult ning haaras minu käe enda pihku, kui ma üritasin sellega juukseid silmade eest ära lükata. Ma istusin vaga kohal kuni politsei meist mööda sōitis ja sireenid undama pani.

"Tahad mulle midagi rääkida?"
Ta isegi ei vaatanud mulle otsa. Kruttis vaid raadio kallal ja keeras selle täiesti vaikseks. "Ikka," hingas ta kergendunult välja "kunagi."

"Ma ei saa sinuga koos olla kui sa pidevalt minu eest midagi varjad."
"Mis sind takistab?" Ütles ta ülbelt.
"Suhe peaks põhinema usaldusel. Mind lihtsalt...
rahuldaks mõte et ma tegin õige valiku, kui sinu poole valisin."
"Kallis..." ta ristas sõrmed minu omadega. "Ma vannun sulle, kui aeg on käes."
"Mu emotsioonid on praegu nii segatud ma ei tea kas sind näkku lüüa või seda kätt veel kõvemini pigistada."

Ta huuled rullisid aeglaselt kaunisse naeratusse ja ta tõmbas väikese klapi päikesekaitseks alla ette ja kissis silmad muutusid rahulikumaks.

"Kas sa oled täna tööl?"
"Jah," vastas ta tavalisel häälel. Ei väiksematki rõõmu või kurbusemärki. "Aga ma luban sulle, et kohe kui ma koju jõuan..." ta lauselõpp oli nii vaikne et hajus meievahelisse vaikusesse ära ja ta ei lõpetanud kunagi mida ta lõpetada tahtis.

***

Pimedus kattis peagi kogu linna, kuid glamuursed värvilised sildid ning eredalt viljuvad reklaamid hoisid LA valgena kui päeval.

"Kus me peatume?"
"Peatume? See on su uus kodu."
Mind täitis elevus ja eredad sildid hoidsid tuju erksana. Tundus nagu iga ere tuluke oli nool mis näitas kuhu minna, need tundusid lõpmatud.

Värvilised tuled lasid Ashtoni näole aknast peegeldavat rohekas-punaka-roosaka kuma mis ta perfektselt selgel nahal värvi tagasi peegeldasid. Ta oli nii ilus.
Ma jõudsin end sellest ekstaasist välja saada enne kui ta märkas et teda vahtisin.
Ma ei oleks teinud vahet kas me oleks olnud ööklubis või siinsamas autos, amtosfäär oleks olnud sama. Me pöörasime peateelt ära ja eredad tulukesed aina harvenesid kui neid asendasid modernsed tänavalambid, sellised mida ma varem näinud ei olnud, ilmselt üks eksemplar maksis rohkem kui terve meie korter Washingtonis. Me möödusime suurest sildist "Coldwater Canyon". Ja sellest eeldades võiks arvata et ta elas kuskil koopas-ei. Üks minimalistlik maja teise järel, 10 minutit eraldatud teed ja tee mõlemas ääres põlesid tuled, näitamas pimedudes teed majani.
Me jõudsime ühekorruse tagasihoidlikult modernse maja juurde ja Ashton parkis auto ettevaatlikult garaaži.
"Ma ei tea mida öelda."
Ashton kõndis teiseltpoolt autot minu juurde ja haaras mu pihast. "Kuidas oleks... "Teretulemast Koju!"?".

Mul ei olnud tänada teda muu kui ühe pika suudluse ning embusega.

"Sea ennast hästi mugavalt sisse."
"Oota, sa juba lähed?"
Ta vingeras end sujuvalt minu embusest välja.
"Jah."
"Aga...oled sa südaööks tagasi?"
"Kindlasti mitte."

Kulmud langesid kortsu ja naise surmav pilk ei liikunud Ashtonilt. "Mis töö see selline on?" Ta vaatas mind süütult ja kehitas õlgu. "See töö mille eest ma maksan selle maja ja selle auto."
Ta ise tahtis selle jutu peale tühiselt naerda aga mulle tundus asi kahtlane.
"Okei, hommikuks ole tagasi, muidu saad mu mu viha ja raevu tunda."

Ta ei öelnud enam midagi vaid tagurdas uuesti välja.

***

Magamistuba oli väga avar. Ühte seina kattis tumebeež sein ja ülejäänud seinad olid elevandiluukarva kreemjas valge. Seinal oli laiekraantelekas mille vastas oli Voodi ning selle kõrval öökapil pult. Voodi oli alles üles tehtud uute puhaste linadega, nagu oleks mind oodatud.

Ma viskasin end voodile pikali ja võtsin telefoni näppude vahele. Huvitav kas tuled kustusid siin ka ütlemise peale?

Nagu käsu peale, laius ekraanil suurelt "Teil on 1 avamata häälsõnum." Vajutasin rohelisele nupule ja see läks käima.

"Brooke...ma olen mõelnud terve päeva, ma ei läinud tööle, ma olen sellest terve päeva mõelnud. Ma tõesti ei saanud aru mis täna hommikul juhtus. Miks sa nimodi äkki plahvatasid... Kas ma ei andnud sulle piisavalt ruumi? Ilmselt on asi minu, eks?
Kui sa soovid edasi liikuda, enda eluga, siis ma ei takista sind, ma ei taha olla sinu teel ees..."
Adriani hääl jäi katkendlikuks ja ta oli hoidnud telefoni piisavalt ligidal, et ma kuulsin ta neelatusi. "Ma loodan, et see kõik on praegu uni. Ma tahaks homme hommikul ärgata ja loota et see oli kõik uni."

Mu kõige sügavamast hingesopist tuli esile väike osa minust mis tundis et ma olin teinud vea.

"Sa oleksid pidanud öösel välja hiilima, sa võiks olla teiselpool riiki, sa poleks pidanud jätma enda kontaktandmeid, sa võiksid olla jäljetult kadunud, sa oleks võinud võtta enda asjad ja kaduda ilma et sa oleks pidanud kogemata seda kõike mis täna toimus...
Mul on siiamaani raske veel mõelda et sa olid alles täna hommikul siin. Puudutusekaugusel..."

Ma polnud veel kuulnud ühe poisi suust midagi nii tõsist ja laiamõttelist. Ma tundsin ennast nagu jobu. Tõeline jobu.

"Ma kõlan praegu ilmselt nagu väike virusev laps kellelt tiriti komm käest ära" naeris ta.

Ja mina ka. 5000 kilomeetrit üksteisest eemal, imelik et me naersime sama asja peale, ainult et mitmeid tuhandeid kilomeetreid eemal.

"Aga kui see on sinu lõplik valik... siis ma austan seda. Ma tahaks loota et sa said selle sõnumi kätte ja et sa teaks et sinu jaoks on minu uks alati lahti ja sa oled oodatud tagasi. Ma ei ole veel tundnud ennast nii nõrgana. Raske on jääda magama kui sinu kõrval pole kedagi. Ma ilmselt ei kuule sinust pikka aega. Mitte vastata oleks sinu moodi. Niiet, see on vist "Head Aega" Brooke? Headaega."

Ma tundsin ennast nagu jobu põhjuseta lahkumise eest. Tahaks loota et see tasub end ära.

Loodan et naudite siiamaani, jätke kindlasti mulle kommentaare mis te arvate et hakkab edasi saama, võibolla mida ma võiks raamatu puhul muuta. Viimane vaba päev, nautige pühapäeva kuniks saate 😄