Ümberpöörd

20. Peatükk "Vereliin"

Telefonist mille ma ära viskasin, ei oleks olnud kasu, ma haarasin seekord enda telefoni ja valisin kiirvalimiselt Ashtoni numbri. "Võta vastu, võta vastu kurat võtaks!"

Kontrollimatult tampisin ma kandu vastu maad ning kraksutasin kordamööda mõlema käe pöidlaid, surudes neid kord rusikasse ning vabastades siis haardest, mitu korda järjest.
Ma kutsusin juba uuesti Elenat, kuid ma ei pidanud hüüetki lõpetama, kui ma märkasin Elenat kellegi haardes, minust silmaga mõõtes kahekümne meetri kaugusel.

"Brooke? Sina või?"
Kui ma esimesel korral teda tähele ei pannud, need sekundid mis oleks võinud muuta kõik mis sellest punktist edasi juhtusid, pahupidi, aga miks peaks sellisel hetkel minema midagi nii, nagu mina seda tahaks.

"Ashton," ma vajusin enda ees oleva öökapi taha "Ashton neil on Elena, nad said Elena?"

"Kes nemad? Rahune, ma ei saa aru mis sa räägid. Kes said Elena? Kus Elena praegu on?"

"Ma ei tea, ma ei näinud neid, väljas on pime."

"Kui mitu neid on?"

"Vaata ringi, siin pidi üks veel olema."
kajas väljast.

"Kaks... ma arvan. Ma just kuulsin ühe häält," ma kõõritasin üle kapi serva, kuid ei märganud midagi peale lahti jäetud verandaukse, mis tuule vaikides aina vähem kõikus "Ma arvan et nad läksid ära?"

"Putsis," kuulsin Ashtonit endamisi rääkimas, kuid see ei olnud suunatud ilmselt mulle "Neid oli kaks, ta ütles, sa tead mõnda sellist?"

Ta ei rääkinud ilmselgelt minugaga kesganes see oli, sai kindlasti paar minutit oodata,või niikaua kuni ma sellest olukorrast välja olin saanud.

"Ashton?!"

"Kuula mind," ütles ta sosinal, justkui ettevaatikusest et keegi teda kuules.

"On mul valikut?"

"Mine magamistuppa, nad on garaažis, sul on umbes viisteist sekundit."

"Kuidas sa seda tead? Ashton mida sa korraldad." Ma tõusin püsti ja jooksin magamistuppa, lükates ukse nii kiiresti, kuid vaikselt kinni kui vähegi võimalik.

"Brooke, kui ma teaks kes need inimesed on... Me ei tea. Roni voodi alla, ära jäta jalgu välja, pane telfon enda kõrvale kui sa seal oled ja pane valjuhääldile."

Mu peast läbis mõte et Ashton tahtis minust lahti saada, tal ei olnud vaja selleks sellist teatrit teha, taoleks võinud lihtsalt õelda. Aga Russeli sõnad kummitasid mindnüüd veidi rohkem realistlikus perspektiivis, kui Ashton oli kellegile midagi võlgu, siis võlakatteks oleks inimkaubanduses mina perfektne.Või Elena.

Mõtlemisele olin ma raisanud vabast viieteistkümnest minutist viis, kuid selle ajaga ka voodi alla roninud täites kõiki Ashtoni antud ülesandeid. "Nii..?" sosistasin ma talle, kui ma panin ta valjuhääldile, kuid keerasin heli madalamaks.

"Pane mind tähele, ära küsitle, lihtsalt tee nagu ma ütlen. Usaldus, mäletad?"

Mida lähemale tuli vastu parketti hõõruvate kummist taldade hääl, seda suurem oli tahtmine silmad ning suu kinni suruda ning jääda lootusetult ootama, mis hakkama saab. Ma surusin põse vastu põrandat ja vaatasin ainiti telefoniekraani, millel säras eredalt Ashtoni nimi.

"Nad leiavad su, ja võtavad su endaga kaasa,kõige suurema tõenäosusega, nad on elutoas. Ja nad tulevad järgmisena sinna."

Kolm jalanõupaari sisenesid.

"Kui sulle jääb midagi silma,. midagigi, välimuses, vaata tätoveeringuid, nahavärv, pikkus, midagi mis oleks sellele inimesele iseloomulik; karju see välja, nii kõvasti kui sa saad Brooke, kas sa said minust aru?"

Mida rohkem nad toas ringi liikusid, seda värisevamaks muutus terve mu keha. Iseendas kahtlevalt mõtlesin ma enda peas läbi, ning valmistusin selleks, misiganes järgmisena juhtuma pidi. Kõik juhtub põhjusega. Ma tundsin kuidas mu põsk värinast põrkepallina vastu maad põrkus, kuigi väga vaikselt, see sai minust võitu ning selle emotsiooni alla surumine oleks endaga kaasa toonud veel rohkem valu.

"Putsi," ütles üks võõras hääl "oled sa kindel et siin oli kaks? Ei ole mõtet tuult otsida, tõmbaks minema enne kui see tuleb koju."

"Ta alles läks,"

Ma eeldasin et järgmine hääl võiks olla mulle sama tundmatu ja tuim, kui esimene. See oleks olnud lihtsam variant, millega leppida oleks olnud lihtsam. Kuid peale seda, too hääl ei kordunud. Ning kõik jäi vaikseks. Nii vaikseks, et mu raskeid hingetõmbeid ei matnud enda alla enam miski, põrand ei kriuksunud raskete kummist taldade all, nii vaikne et ma kuulsin kardinate sahisemist segunemas tuule vilinate vahele, ma lugesin mõttes kümneni. Läbi pisarate nägin ma udustatult ekraani mis veel sama eredalt säras. Iga sekundi möödudes peale loetud kümmet tundsin ma aina suuremat rahuldust, kuid kõik tõi tagasi perfektselt ajastatud järgmine stseen.

"Ma armastan sind," sahises telefon. Nüüd see juhtuski. Ma surusin silmad korraks kinni sundides pisaratel silmadest välja joosta, avasin need ning tundsin kahte külma kätt enda säärtel, seal kuhu teksasäär enam ei ulatanud. Kui palju ma ei oleks ennast ka ette valmistanud ei oleks- mitte ainiti mina- vaid mitte keegi suutnud hoida end tagasi matmast küüsi vaipa ning kraapides end vaid nende abil tagasi ning selget mõistust säilitada oli raskem kui kunagi varem.

Nüüd sõltus kõik sellest, kas ma suutsin täita Ashtoni antud käske. Või saaks sellest lõpp ilusale loole, mitte nii ilusa lõpuga.