Ümberpöörd

11. Peatükk "Ümberpöörde Kolmas Kurv"

"Armastan sind." ma surusin oma huuled hetkeks tugevalt vastu Ashtoni põske ning lehvitasin talle veel naeratusega ukse pealt, kuni ta must Land Rover silmapiiri taha kadus.

"Nonii, ta on läinud. Räägi."
Ütlesin ma kõnetorru, veel akna peal vahtides, kindluse märgiks. "Ma tulen, Leigh. Me läheme Pariisi."

Leigh hõiskas teisel pool toru rõõmust rohkem, kui seda tegin mina enda viiendal sünnipäeval. Mida oli palju, usu mind.

"Oota, kas ta ei olnud sellega nõus? Mis selle kuti probleem on üldse? Sa oled täiskasvanud, Brooke. Sa tead mida sa teed, sa teed mida sa ise tahad."

Tema suust kõlas see päris usutavalt.
"Ma ei tea, ausalt. Ärme räägi sellest, loodame et ta on lihtsalt unustanud, ma ütlen talle et see on tööreis."

"Paha, paha laps, Brooke."
"Ole kuss, ma tunnen end niigi halvasti, eksole." irvitasin ma veidikese kahetsusega.
"Sa oled elu lõpuni mulle tänulik, kui me sealt tagasi oleme."

"Kui me üldse kunagi tagasi oleme, Leigh."
"Issand, lase lõdvaks nüüd hetkeks, üks reis. Sa räägid nagu see oleks su esimene kord."
"Ma ei tea," ma hakkasin kahtlema, kas talle rääkida või mitte, "Ashtonil tundus tõsi taga, kui ta ütles et ma ei peaks minema. Ma arvan et tal on selleks üks kuradi hea põhjus, mitte et ta mulle sellest räägiks. Aga paneb ikka muretsema ma tean. Nüüd kui sa kellelegi sellest räägid, ma vannun et ma ajan su isiklikult hauda, tüdruk."

"Kõik on väga okei. Majas on turva, sellel on mitu korrust, pluss me ei ole seal üksi. Pealegi, Come on, see on Pariis, mis saaks valesti minna, neelad kirsikivi alla?"
"Vaiki, Leigh." naersin ma. Ta uljasus oleks iga kergmeelse poisi endaga voodisse vedanud, aga vähemalt tal oli ajusid niipalju, et seda mitte teha.

"Ashton?" karjus võõras hääl, mis oli piisavalt terav et lõigata läbi kõikide seinte siin majas.

"Kes on?!" karjusin magamistoast vastu. "See maja on meil ühiskasutuses? Minu teadmistmööda küll mitte?" lisasin ma juurde.

"Kus sa oled?" päris meeshääl, millest oli kuulda väikest õhinat, teineteise hääli järgides põrkasime me mõlemad ukse peal üksteise otsa. Kui ma tema varvaste otsa komistasin ja veidi tahapoole kaldusin haaras ta kiirelt mu mõlemast õlavarrest ja pani mu uuesti paigale.
"Ma-ma vabandust!"

Ma ei olnud talle veel kordagi otsa vaadanud, seda teha ei olnud mulle päha tulnudki. Ta ohkas "Jah" märgiks ning lasi mu õlgadest lahti. "Mis sa siin teed?"

Pöörasin ma härra tundmatule selja ja jäin aknast välja vahtima. "Ma tulin tegelikult Ashtoni järele aga,"

"Mis sul temast vaja?"
"Ma eeldan siis et sa ei tea,"
"Äkki valgustaksid siis mind?"
"Kas ma saaksin teada kellega ma räägin?" ta hääl oli tegelikult päris veenev. "Nimest piisaks"

"Brooklyn."
"Kaunis nimi."

Ma kogusin enda mõtteid hetke. Kas see mis ma tahtsin öelda oli õige, mida teha? "Sa nägid et Ashtonit pole, minust sa midagi taha,"

Dramaatilisuse lisamiseks pöörasin end kena kaarega ringi ning viitasin välisukse poole mis oli tuuseldamise käes tuule kätte lahtiselt õõtsuma jäänud. "Ma juhataksin sulle teed ukseni, kui vaja."

Me seisime teineteisest umbes kahe meetri kaugusel ning toas ei olnud sellel hetkel heli mis suudaks sellist vaikust, nagu sel hetkel meie vahel oli, lõhestada. See oli ilmselge. Väga kena härrasmees oli ta tõepoolest. Tal olid väga ilusad sinised silmad. Selles ei olnud kahtlustki. Kui ta julgeks kasutada samal ajal enda häält ning silmi hüpnotiseeriks ta kõik ümbritseva. See oli ilmselge, et me mõlemad võtsime aega kaunid kolm minutit, lihtsalt üksteisele silma vaadates.
"Tegelikult sa eksid, Brooklyn."

Raske oli sellele näole "ei" öelda.
"Tõsi ka? Ashton saabub paari tunni jooksul tagasi, ma arvan et sa võid teda siin oodata."

"Sa muutsid enda meelt kiiresti." naeratas ta kavalalt.

"Ja hoia alt et ma seda uuesti ei teeks."
Sarkastiliselt kavalal ilmel pääsesid need sõnad mu huulte vahelt justkui automaatselt.

"Vabandust, ma ei saanud sinu nimele päris pihta?"

"Russel." vaatas ta korraks maha ning siis uuesti minu poole, naeratades.

"Aha, siis, lihtsalt Russel."

"Just." Naeratus ei olnud ta näolt vähemaks kulunud.
Meie vahel oli väga pikk vaikus. Tavaliselt oleks see olnud piinlik, kui tegu oleks olnud kellegi teisega, peale Russeli.

Süüdimatult kõndisin ma temast mööda, suundudes otse kööki, haarates teekannu ning täites selle otsast lõpuni veega, kuni vesi üle kannuääre hakkas tulema.
Russeli poolmagus parfüüm oli end sekunditega igaveseks mu kolbaseinale kinnitanud, seda lõhna ei unusta ma kunagi. See oli üks sellistest lõhnadest, et kui sa seda inimesel tunned tahad sa lihtsalt oma nina nende pluusi sisse matta, kõige lihtsamalt seletades.

"Kuidas te Ashtoniga kohtusite?"