Ümberpöörd

9.Peatükk "Ümberpöörde Teine Kurv"

Ma kokutasin palju, ei suutnud jõuda üksmeelele enda aju ja südamega, kas rääkida kõik välja, või venitada see kõik nii kaugele kui sai.
Ta kõndis minust mööda, pööramata minult pilku, kuni ta minu vasakust õlast möödus. Ta tõmbas teksade peale eile kantud musta t-särgi.
"Me peaks sööma."
"Me peaks rääkima." vaidlesin ma talle vastu. Ta ei teinud selle peale teist nägugi, kui vaid ühe väikse muige. "Ära palun hakka jälle vara hommikul."

"Austin, ta tulistas seda tüdrukut! Kuidas ma siis reageerima peaks?! Istuma käed süles niikaua kui ma ära unustan?"
"Rahune maha," veenas ta.
"Rahune?! Mis kuradi rahune, ta ei olnud milleski süüdi, kes ta üldse oli, miks ta üldse seal oli? Sa ei vasta kunagi millelegi. Sa ei anna mulle kunagi mingisuguseid vastused, ma tahan teada!"

Selle peale oli ta pikemat aega vait, kuni ma ootasin et ta vastaks sisustasin ma meievahelist vaikust väikeste süüdistustega, mis olid suunatud mitte kellelegi teisele, peale tema. "Ja ma leian et mul on selleks ikka kuradima hea õigus."
"Kallis, see oli õnnetus." vaevus ta lõpuks ütlema, kuid see ei olnud tema kohta päris kindlalt öeldud, selles lühikeses lauses oli veidi küsivat alatooni, mis pani kind kahtlema, kas kõik mis ta rääkis oli siiski tõsi.
"Vaevalt."
"Sa oled nii kindel et see oli meelega, kuid sul ei ole mitte mingisugust tõestust," lausus ta vaiksel toonil "Isegi su vanaema ei usuks ka seda lugu."

"Aga politsei võtaks seda kuulda," ähvardasin ma.
Ta haaras märkmiku minu peost mille vastu olin ma terve meie vestluse aja oma närvist tremmeldavaid sõrmi trummimud ja avas selle täpselt sellest kohast, kus ma minuteid tagasi lugenud olin. Ma ei olnud sada protsenti vastutav enda tegude eest närvihoos, et kõike vältida jalutasin ma toast minema. Ma jalutasin välja, lõim ukse kinni, kuid jäin ukse peale kuulama.

Ei olnud vaja isegi palju üritada, et mitte saada aru igast viimsestki tähest millest teiselpool ust räägiti. Seinad ja uksed olid siin mõlemad väga läbikuuldavad, mis lihtsustas minu pealtkuulamist.

Tema telefon helises. See oli alati kõige valjema peal, nii, et ta mitte kunagi mitte ühtegi kõnet üle ei laseks.
Samal ajal vibreeris taskus ka miju telefon. Hea ajastus. Super ajastus.

Kuna läbikuulamine ei oleks enam õnnetunud, kõndisin ma elutuppa, istudes diivanile ja visates jalad käetoele.
Saabuv kõne: Tundmatu number

Ma ohkasin kuuldetorru vaikselt midagi "Halloo?" sarnast.
"Brooke? Sina või? Issand jumal kus sa olnud oled, ma kontrollisin vanglast kolm päeva tagasi." kõlas sealt ... kõrge hääl.
Ma hingasin juba kergendunult.
"Sa ehmatasid mu poolsurnuks."
"Mis pasaga sa siis tegelesid seal? Arvasid et võtan vahele su?" naeris ta. ... paistis olevat lõbusas tujus. "Nii, räägime nüüd päris tõsist, naistejuttu."

"... oled sa purjus või midagi?" seda küsides ei mõelnud ma seda isegi naljaga. Ma pakkusin talle järele minna, kus iganes ta olnud oleks.
"Kell on kaks päeval, sa teed minuga nalja, eks? Veidi vara ei oleks?"
Ma irvitasin "Seda küll, seda küll."

"Kus sa oled? Sa lubasid mitu päeva tagasi helistada, kas kõik on korras?" ta hääl kõrgenes ning see imandas vaikselt
"Kas sa tahad ausat vastust? Ei."
"No seda ma arvasin. Ma helistasin teie kodunumbrile aga--"
"--aga keegi ei vastanud kuna ta on kodus alles õhtul, mitte enne kümmet."
"Aga sina? Kas sa pole siis mitte kodune?"
"Vot see ongi see koht kus ma ütleks et kõik ei ole päris korras. Me läksime Adrian'iga lahku."
"Sa ei kõla üldse..."
"Kurvalt..? Ma ei näe väga põhjust. Ausalt, see ei olnud midagi super dramaatilist."
"Kas selle kuti pärast kelle kohta ma ütlesin et on veidi kahtlane?"
"No... isegi kui on siis mind ei ole siiamaani häirinud, ei hõõru end nina alla nii palju kui Austin seda tegi."
"Tõesti? Ma arvasin et teil oli kõik korras."
"Ah, ei ma ei ütleks. Me pöörasime teelt kõrvale juba nii kaks-kolm kuud tagasi. Tegelikumt ma arvan et me saime isegi aru et sellest ei oleks midagi lõpus välja tulnud, ütle nüüd et sa ei märganud seda mitte kordagi?"
"No sa petsid minu küll täiesti ära. Mina arvasin et varsti ootan endale Brooke'i pisikesi sigitisi mööda korterit ringi jooksma."
"No eks me mõlemad natuke lootsime. Vaatab äkki sellega õnnestub."
"Kivi kotti siis."
"Kriba millalgi tihemini."

Ma kuulsin kuidas magamistoa ukse pauk üle avara elutoa minuni kajas ma ma vajutasin kõne kinni sellel samal sekundil.

Ashton kõndis pilk maas minu ette ja puhkas enda käes minu puusadel. Ta oli mulle nii lähedal, et kartis ilmselt isegi sosistamisest valjemaks minna, kuigi kogu see "rahulikuna-hoidmise" protsess vajas tal veel veidi lihvimist.

"Ashton? Kas sa poed?"
Ta suunurgad tõusid hetkeks, kuid mis pühiti juba järgmise lausega ära "Mul ei ole vaja sulle eraldi öelda et asjad on halvad."

Tõsi, ma olen kahtlustanud seda esimesest hetkest kui mu silmad sinu peale heitsin, arvad sa tõesti et ma tunnistan seda?

"Ma näen kohe kui sa valetad, Ashton," ma puhkasin oma pea tema õlal ja mässisin enda käed tema torso ümber, emmates teda. Ma tundsin kuidas ta süda lõi. "aga praegu, ma näen, mis iganes sa ütlema hakkad, ma olen veendunud, et see on tõsi."

"Meil on küll vaja rääkida, Brooke." Vastas ta, aga ta tegi seda üpris külmalt, millest ei peegeldunud mingisugust emotsiooni.