Ümberpöörd

32. Peatükk "Maskid Maha"

Silmapaari vastas silmapaar, kõigi peale oli mõeldud, ka Brooklyni. Ta istus kangelt, liikumatult oma toolil, pilk fikseeritud taldrikule.

"Kõigepealt, aplaus teile." tõstis Russel käed silmade kõrgusele, ning plaksutas kaks korda käsi tugevalt kokku. Selle üürikese aja jooksul, kus Russel suud puhkas oli veel kuulda plaksude kaja kõrvas kumisemas. "Aitäh, et kõik kohale tulite."

Ashton ei suutnud silmi ära pöörata Brooklynile, ning mitte märgata, kuidas ta iga kord, kui Russel suu avas, võpatas. Ta oleks nagu jäänud sekunditega sügavalt unne, ning siis äkitselt üles äratatud, korduvalt.

"Aga annaks sellele õhtule tähenduse, mis te arvate?" pakkus ta valjul, lõbusal häälel. "Siis jääb selle lõpp ainult teie endi teha. Las minevik jääb minevikku."

Isegi Ashton kuulas, tähelepanelikumalt kui kunagi varem, kuid Russel oma kõne jätkas. "Ma loodan, et me oleme kõik jõudnud ühisele järeldusele, et edaspidised rivaalid ei viiks meid kuhugi, kumbagi. Nende ärahoidmine aja, majanduslikust perspektiivist..."

Ta vajus korraks mõtesse, langetades pilgu, ning tõstes selle uuesti, hoopis teises rõivas. Ainult vasak huulenurk oli tavapärase sirge  kriipsu piiri ületanud, mida saatsid kokkusurutud huuled, nagu ta jätaks parema meelega järgmised laused endale. Ta silmad kitsenesid, samaväärne sellele kuidas naeratus nägu vormiks. Kuid üldpilk andis naeratusele sootuks teistsuguse tähenduse. Uhkus ta hääles lõi illusiooni, mis muutus ta sõnad valjemaks, lauas ei oleks söandanudki seda ületada. "Hoiab ära viljatuid konflikte, mis on meil kombeks hiiglama suureks ajada, hoides ära ebavajalikke tulevasi konflikte ja kaudset kui ka otsest kahju."

Kõik ohjad olid Russeli käes. Need ärritasid Ashtoni. Need olid nagu nöörid ta kaela ümber, mis iga ta sõnaga aina rohkem nahka soonisid. Ta ei suutnud tasakaalustada mõtteid Russeli ja Brooklyni vahel mis kõik ta peas kaalutult hõljusid. Kumb oli hullem; kas see, et ta tõmbas Brooklyni teadlikult endaga sellesse, teades võimalikke tagajärgi, ning olnud varem mõelnud, et see võis lõppeda halvimal juhuk just sellega, kuhu nad praegu jõudnud olid, või see, kui suure

"Aitab!"
Ashton purskas enesekontrollimatult lauast üles, nõud järel klirisemas. See viha ta sees põles nagu suur magmakolle, ning vajus aina sügavamaks, südames aina sügavamale. Ta oli näljane hävituse järele, isegi kui ta teadis et ta oli kaotanud, ning tal ei olnud enam midagi võita, kuid paljugi kaotada. Kaotused, mis ei piirduks vaid Ashtoniga, vaid oleks palju ulatuslikumad.

Ta hingetõmbed muutusid aina sügavamaks, ning hääl värisevamaks, kui ta üritas kõigest väest huulte vahelt sõnu häälestada.
"Sa pole mitte kunagi toonud meile midagi, peale halva, Russel. Sinu sõnad ei-"

"Kui sa otsid siit kättemaksu, kaeva kaks hauda. Üks endale."

"Sa kasutad inimesi ära. Manipuleerid neid täiesti süüdimatult uskuma et sa muudad nende elu kuidagi paremaks, kui sa tegelt otsid kedagi keda endaga veel sügavamale sitaauku tõmmata."

"Ashton." mainis Brooklyn, vaikselt, kuid see kajas Ashtoni kõrvu valjemalt kui ta enda hääl. "Jäta."

Kuigi Brooklyni näost ei väljendunud ainsatki emotsiooni, piisas sellest Ashtonile. See nägu tundus talle pea võõras. Kuigi Ashton lootis, ei olnud ta kindel, kas Brooklyn talle selle eest andestaks. Iga väike pusletükk aga, moodustas poisi peas pildi, mis andis sellele küsimusele eitava vastuse.

Paul kordas Brooklyni öeldus rahulikul toonil "Ashton, poeg. Istu."

Kuid poisi pilk oli kleebitud kindlalt Russelile.

"Ashton." jätkas Paul. Ta kuuletus.

"Näete, sellest ma räägingi." märkis Russel, nimesid nimetamata, kuigi kõik teadsid, kellest jutt käib.