Ümberpöörd

34. Peatükk "Taastumine"

Brooklyn ei pidanud silmi avama, endale tõestamaks, et midagi tundus väga paigast ära. Aga see oli veider, päike silitas ta nägu soojalt, tuba oli kella üheksaks positiivselt valgusküllane, ning varbad, mis ta teki alt põgenenud olid, ei olnud pika öö jooksul külmast lillaks tõmbunud.

Linad lõhnasid meeldivalt leebe pesuvahendi järgi, kallistamas tihedalt Brooklyni keha.
Pult oli jäetud telekakapi kohale, selle kõrval märkmik. Omal kohal, kus ta neid mäletas.

Mälupildid sellestsamast ruumis mitme kuu eest sobitusid ideaalselt pregustega. Isegi tunne oli sama. Aga mida rohkem ta üritas ennast sellesse mugavustsooni tagasi paigutada, kaotas ta iga ebaõnestunud katse järel selle õnestumisesse usu.

Brooklyn ei tundunud endald olemas. Kuigi ta nägi, liigutas, tundis iga oma kehaosa, oli ta selles veendunud. Ta oli kindel, et ta lebas siin voodil, pori ja punase ollusega määrdunud kleidis, lumivalgete linade vahel. Kuid tal oli veel oma mõistus, millele faktidega vastu rääkida.

Ta üritas naeratada. Suunurgad tõusid üles, silmaümbrune nahk tõmbusid kortsuliseks, ning põsed kerkisid silmade alla. Ta naeratas, aga ei naeratanud.

Lükates teki pealt ära, tundis Brooklyn oma naha vastas hetkeks jahedat tuult, mis ta külmavärinate saatel voodiservale istuma saatis. Ei läinud enam kaua, kuni ta oli omal kahel jalal, ukselink vajumas ta käeraskuse mõjul alla.

Just.
Kõik oli endine.

Ta paljad jalatallad kleepusid igal sammul parketi külge, mille hääl veel hommikule omases vaikuses, avaras ruumis talle vastu kajasid. Vähe teadis ta aga sellest, et ta polnud ainus.

Ashton, istudes seljaga, kuulis ta samme, kuid ei suvatsenud sõnagi lausuda. Ei olnud kindel, kas ühte rusikasse kokkupressitud käed mõtlikult ta suu ees oleks seda lubanudki.

Neiu kõndis ettevaatlikult diivanile teiselpool madalat kohvilauda, hoides peanupul valvsat pilku, kuni see vahetus pruunidest juustest Ashtoni puhul ennenägematu näoilmega.

"Kuidas magasid?"
"Mis sa arvad?" päris Brooklyn järele.

"Ma tõesti- kui ma oleks teadnud, et see viib millegi..." ta hingas, neelatades üksainus kord "siis ma- ma ei oleks sind sind- sulle nii teinud, ma ei teinud seda meelega."

"Kas sellel, et sa mulle otsa ei vaata, on mingi põhjus?"

See tegi haiget. See tegi Ashtonile haiget rohkem, kui miski muu, kui näha päris, elus tõestust tagajärgedele kõikudest kordadest, kus ta oli eksinud, ning mis ringiga alati temani tagasi jõudsid. Valetamised, petmised, reetmised, terroriseerimised, ning kõik mida Ashton ei olnud suutnud veel nimekirja lisada.

Aga ta vaatas. Ta jõllitas talle otse silma, suutmata keskenduda, mida need öelda üritasid, olles rohkem keskendunud silmanurgast paistvatele rebenenud kleidile, mõrasele näole, ning keha katvatele tundamtu päritoluga sinikatele ja marrastustele, mis ei saanud kõik endale kohta leida eilse õhtu vältel.

"Vaata mind, Ashton. Vaata," ta hääl murdus poole lause peal, ning ta hääl kadus sügavale ta kõrisse, tal võttis aega, et see uuesti üles leida "mida sa näed?"

Miski muutis selle tõstmise leidmise järel raskeks.
"Kõik... nii lühikese aja vältel. Nii palju, nii kiiresti."

Iga sõna Brooklyni suust lisas raskust poisi süütundele.
"Brooklyn, ma palun sind. Räägi mulle."