Ümberpöörd

35. Peatükk "Kehtivuse Kaotanud Selgitus"

Järgnev osa ei pruugi vägivaldse sisu kirjelduste poolest sobida nooremale lugejaskonnale. Lugemine ainult omal vastutusel!

Teie Autor, Eliisa K!

"Brook-"
"Sa kuulsid. Sa kuulsid."
Ta suutis meest peaaegu veenda.

"Ja sa teadsid, et see läheb nii. Sa olid mind reaalselt maha müümas, kuni sa avastasid et- ma ei tea mida sa avastasid. Sa oled nagu kümneaastane, keegi ei jõua sinu tujudega järge pidada."

"Millest sa räägid? See ei olnud nii, absoluutselt-"

"Jäta. See ei vii sind kuhugi. Mind aga, ma loodan et sinust hästi kaugele!"

"Ma kurat aitasin sind! Kui mind ei oleks olnud, sa seal kopitanud kes teab kui kaua?!"

Brooklyn võttis selle lause seedimiseks hetke, kuid mõtted sellest, mida enam ümber pöörata ei saanud surusin end sellele peale ja ta ei pressinud neid üles. "Kas samamoodi kuidas mina aitasin sind kui sa Russeli tüdruku maha müüsid ja mõtlesid mind raha vastu vahetada lihtsalt et oma probleem lahendada? Kas su probleemi lahendus võrdus minu eluga?"

"Asjad muutusid. Ma tõesti armastasin sind. Inimesed muutuvad, Brooklyn."

"Kas sa kahetsed minu päästmist?" päris ta väriseval häälel, mille tingis nutmisest krampis lõug.

"Ei. Isegi-"
"-isegi kui ma nüüd ütlen sulle, et mina sind ei armasta? Meist ei tule kunagi, mitte kunagi, mitte ealeski midagi välja! Mitte kunagi, mitte kunagi! Sest et nüüd päästsid sa mind asjata, minust ei ole sulle kasu!"

Brooklyni sõnad tõlgendusid Ashtonile enesehaletsusena, millele ta taipas, et tal ei olnud tegelikku põhjust, astudes vastamisi faktiga et tüdruk ei olnud temaga juhtunu eest vastutav. Ashton ise oli.

"Sina ei ole süüdi. Mina olen."
"Jah," raputas tüdruk selle peale ilmekalt pead "ma tean seda. Ma saan aru sellest. Millest ma aga aru ei saa, on see, miks peale minu tükkideks rebimist ja söödaks viskamist -päris ausalt, ma ikka hoolin sellest, sinust!"

"Mida sa mõtlesid selle all et," Ashtoni hääle pani võnkuma närv, kahtlus "et mis Russel sulle tegi?"

Brooklyn mattis näo kahte peopessa, pühkides nendega näo, ning lõpetades juuksepiiril.
"Sa teed minuga nalja praegu."

"Kas sa- temaga?"

Tundus et sel hetkel, justkui kogu maailm oleks neid kuulnud ja nüüd oma hinge seisatanud. Kuid see maailm varises tema silme ees uuesti kokku, kui ta sai aru, et vastus ta küsimusele et olnud see, mis ta arvas seda olevat.
"Brooklyn,"

"Ma ei räägi sinuga sellest. See on läbi. Mul ei ole sinuga enam millesti rääkida."

Brooklyn seadis enesekindlalt sammud välja, kuid Ashton peatas ta, kahmates ootamatult ta käevarrest, lõpetades tänu Ashtoni osavatele liigutustele pea ta käte vahel, pilk sunnitult Ashtonil.

"Minu selja taga? Minu endise sõbraga?"
"Ära hüppa teadmatusse, Ashton."
Brooklyni hoiatava hääletooni võis eksitada ähvardavaga, kuigi see seda ei olnud. Ta mõtles endamisi, kas mehe närvilisus asenduks millegiga, kui ta ütleks talle, mis tal plaanis oli.
"Sina- Tüdruk, ei ütle mulle mida teha. Sa oled täiesti uskumatu." Ohkas ta, näol sadistlik naeratus, naeruvääristamaks Brooklyni öeldut.

Äkki purskas toauks lahti, lävel tume inimfiguur. "Ashton, mida sa teed?"
"David, mine."
Soovitas Brooklyn raevukalt, teda teravalt vahtides, nagu ta oleks seda talle silmadega korrata soovinud.