Ümberpöörd

37. Peatükk "Ühehaaval"

Järgnev osa ei pruugi vägivaldse sisu kirjelduste poolest sobida nooremale lugejaskonnale. Lugemine ainult omal vastutusel!

Teie Autor, Eliisa K!

Järsku sulandusid ühte klaaside klirin, tormakad tümpsud ja inimeste karjeid katkendlikee abihüüetega, kuid abi ei paistnud tulevat. Brent ajas end püsti, tõmmates Brooklyni endaga kaasa, seejärel varjudes baarileti taha, kus nad leidsid end veel kolme inimese seast, kellest üks oli noor, tumedajuusne tüdruk, kes andis välja vaevalt kaheteist aastase mõõdu.

Kriiskamine ja karjumine vaibus, ning üle nende kostusid aina valjemini ligi kolme jalapaari klõbinad vastu laminaatparketti. Inimesed varjusid laudade alla, üritades katta end selle ääres olnud toolidega, tõmmates neid keha ligi. Osa neist lebas maas, kas siis teeselnult või hüsteeriast minestanult. Mõni leidis ka endale koha seistes pulksirgelt, kangestunult ühe koha peal, pigistades märgi silmi kinni.

Kõlas teine lask ning baar täitus taaskord lühikese eluajaga õhkega, mis üsna ruttu suubus, kui inimesed varjuda üritasid.

"Miks keegi välja ei jookse? Või isegi ei ürita?"

"Kõik paigal! Ustele on kinnitatud nüüd on automaatlukud, igat ukselinki vajutades ilma võtmeta aktiveerite ulatusliku plahvatuse, samuti on nendel taimerid, niiet saame asjaga ruttu ühele poole." informeeris esimene, vanimana tunduv sissetungija.

"Issand jumal, me saame surma. Meid lastakse maha."

See pälvis Brooklyni tähelepanu, ning ta ei pidanud hääle allika leidmisega vaeva nägema.

"Preili," sosistas Brooklyn kaldudes endast veidi vanema naise poole "vaadake mulle otsa, vaadake mulle otsa." Naine, algul üritades Brooklynit petta vaadates tema pea lähedalt üle ta õla, andis lõpuks alla ning uuris ekslikult Brooklyni nägu. "Väga hea, minu nimi on Brooke. Mis su nimi on?" naeratas Brooklyn läbi aktiivsete hingelduste, liikudes oma eesmärgi poole säilitada rahu.

Kõlas kolmas lask, millele järgnes hele, kuid kriiskav naise karjatus. Rahva reaktsioon ei erinenud esimesest, naine kisendmas sõimusõnu enda vabaks laskmise nimel.

"Victoria. Victoria on mu-" lausus naine ta kõrval ettevaatlikult.

"Nad hoiavad teda kinni." katkestas Brent, laskudes üle serva piilumast. "Helistage politseisse, keegi." kuulutas üks mustanahaline mees, ignoreerides meeste hoiatusi.

"Kui tegu on millega ma arvan, siis ei lahku keegi siit eluga. Ma arvan, et tunnen neid mehi."

"Ma ütlen ühe nime," kärises võõra mehe hääl "selle kandja astub välja ja teie elud säästetakse."

Brooklyn silmas naist, siis uuesti Brenti, kes silmi kinni pigistas, midagi vaikselt omaette pomisedes.

Neljas pauk kõlas summutatult. Seda sellepärast, et naine kes hetk tagasi oli seal omal jalal seisnud, vajus nüüd torsoga nende kõrval olevale lauale, prantsatades sealt põrandale, ning sealt otse meeste ette maha. "Sealt läks esimene, kes on teine?" informeeris see sama hääl, kelle toonilt peegeldus ilmselge nauding, seda nüüd rohkem, kui varem. Meeste plaanid muutusid aina selgemaks, motiivid aga mitte.

"Brooklyn. Brooklyn, näita ennast ja keegi ei saa enam viga."

Ta kangestus paigale, kartes võtta järgmist hingetõmmet, kui ta oli oma kopsud õhuga täitnud. Äsja temaga kohtunud naine kasutas mõlema käe abi suu pidamiseks, et end tagasi hoida.

"Ja ongi nii. Muidugi, Brooklyn. Kes siis veel, miks peak kasvõi üks asi kunagi sujuvalt." ohkas Brent.

"Russel on surnud. Mis toimub, mis kurat siin sünnib?" päris ta judiseval häälel.