Ümberpöörd

26. Peatükk "Nelikümmend Kaheksa Miinus Kaksteist."

Ashton ei olnud endale kella tiksumise algusest lubanud kübetki puhata. Elektrooniline kell arvuti kõrval säras ereroheliselt kella nelja. Tuba oli sama pime, nagu oli seda akna taga ainsata tänavalgustita öö, kui välja arvata ainsateks valgusallikateks arvutiekraani ja sellesama kella kuma. Ta jälgis pingsalt arvutiekraani, oodates et midagi juhtuks. Nii ebaharilik, kui see ka ei olnud, oli Ashton midagi nagu oma mõttejõul korda saatnud, sest et arvuti kõrvalaknal vilkus väikselt, kuid piisavalt märgatavalt, eraldunult ülejäänud igavast pildist ekraanil. Ta vajutas sellele, ning talle avanes ülevaade tema meilist. Kuulutusega "(1) uus kiri" paremal nurgal punase kasti sees.

Kui uks, mis eraldas nüüdsest Ashtoni poolt hõivatud külalistetuba koridorist, andis nüüd loa lambivalgusel sinna sisse kumada, ei saanud Ashton sellel ennast segada, ning ei pööranud pilkugi.

Kirja sisu oli Ashtoni jaoks kahtlaselt lihtne. Seal seisis vaid aadress, ning kuupäev. Ei midagi üleliigset. "Mike, tule vaata." pööras Ashton pea tema poole, kes ukse peal, käed rinnal ning pilk kõõrdis Ashtonile vastu kõõritas.

Kui Michael oli arvanud, et Ashton ei olnud teda märganud, sai ta nüüd kinnitust, et ta oli eksinud. "Elena hoiab üleval?" päris ta, kõndides üle tema juurde, ning toetades ühe käe lauale, teine püsis puusal.

"Palun ütle, et sa saad aru mis see on."vihjates arvutiekraanile.

Mike pühkis korraks silmi, ning raputas pea puhtaks kõõritades siis ekraani poole.

"Mis siin aru saada on. See on ilmselgelt mingi aadress ja... kuupäev?"

"Kas sa oled purjus?" päris Ashton.
"Ma vajusin diivanil ära, jah."

Ashton ei vaevanud kaua pead veidra vastuse üle lihtsalt küsimusele. Ta tõi käed näo lähemale, ning hõõrus nägu jõuliselt nende sisse, tõmmates mõlema käe nimetissõrmedega silmanurkadesse kogunud rähma. "Kas sa ei saa oma seda veidrat häkivärki teha et saada teada midagi... kelle aadress või kus..?" mõmises ta käte vahelt, surudes enda nägu tahtmatult aina rohkem peopesadesse, ning toetades kogu paksu pea raskuse kahele lauale toetanud käele.

"Sellel tingimusel, kui sa kohe magama lähed. Ma võtan arvuti endaga alla kaasa. Sa ei ole kellelegi oma mustade silmaalustega abiks." mainis ta kamandaval toonil.
"Kuule," peatas Ashton ta veel, istunud voodile, ning Michael vaatas veel viimasel hetkel üle nurga. "aitäh et sa lasid mul ajutiselt siia jääda. Tõsiselt."

Ta noogutas, ning surus huuled olukorda arvestamata õrna naeratusse. Ta kiigutas pea tagasi otseseks ning tuli koridoris uuesti suri.

***

Elena järgnes tuttavale näole, kes ta endaga kaasa oli kutsunud. Tüdruk sikutas ta antud kapuutsi iga natukese aja tagant uuesti silmade ette, ning hoidis pea õlgadega samal tasandil. Trepiastmed said otsa, ning nad olid jõudnud selle maja katusele, mis oli disainitud mõnusaks hängimispaigaks päevitustoolide, grilli ja lauaga. Aga see ei olnud ilmselgelt põhjus, miks ta tüdruku siia oli toonud.

Elena järgnes talle, kui poisi jalad juhatasid neid mõlemaid maja ääreni, kus kõrgelt kukkumisest eraldas neid puusadeni ulatuv klaassein, mis ääristas iga selle maja serva. Kui ta toetas oma küünarnukid sellele.

"Sa võid selle tobeda asja nüüd peast ära võtta." köhatas poiss sellele järgi.
Ilm oli täiesti tuuletu. Selles olukorras ei olnud midagi, mis oleks saanud asja ilusamaks muuta. Kellegi juuksed ei lehvinud tuules, taustal ei kõlanud lõbus muusika, ning isegi siit kõrgelt ei olnud pilvises linnas näha ühtainsat naeratavat nägu. "Ma tahan sind tänada, Elena."

Toon, millel ta seda ütles pani Elenat mõtlema kümnest asjast ühel ajal. "Ma ei leia et ma oleks olnud kasulik milleski muus kui teie toiduvarude tühjendamises."

"Minu nimi on Brent, mitte et see tähtsust omaks, aga... sa tegid väga vapra otsuse vahetades enda vabaduse Brooklyn'i vastu."

Kuuldes ta nime, kallutas ta pea paremale, kus Brent seisis, kinnitades pilgu talle ning üritades leida tasakaalu selle pilgu ning kaelale mugava asendi leidmises. "Ma jälgisin sind kõige, kõige algusest peale." ta pühkis pöidlaga midagi huulelt, ning langetas ülejäänud romaaniks pea.

"Kui ma esimest korda su kahelt käelt maha panin, esimene asi, mis sa tegid kui sa vähegu teadvuse maitset suhu said, sa sosistasid, küsides pooluimaselt kus Brooklyn on, paludes et me teda aitaks, kui sa ise nägid välja nagu sa tõmbaksid oma viimaseid hingetõmbeid, tead sa näed kohe ära, mida üks inimene teise heaks teeks," ohkas Brent.

Elena hingamine kiirenes hetkega, kui Brent Brooklyn'i nime suhu võttis. "Brent, eks?" lunis tüdruk kinnitust.

Selle peale poiss ei noogutanud, ei liigutanud, pea tundus et ei hinganudki. Juba järgmisel hetkel leidis ta tahtmatult lausele "Silmad on uksed sinu hinge." kinnitust, kui ta avastas Elenale silma vaadates kõik, mis sealt pikalt sellele sügavalt mõeldes vastu peegeldas.

Elenat ei tundnud see segavat. "Ma tean et vihjeid on rohkem kui võimalusi ja kui sa tõid meid siia, arvates et ma küsin sinult teist võimalust siit pääsemiseks, siis ma olen kõik need kuulid juba ära kulutanud."

"Tegelikult, ma lootsin et sa väldid seda... teemat." niksutas ta nii ükskõikselt suuga .

"Kuna siin teisi võimalusi ega lisakuule ei anta. Mille pärast ma tahangi sind tänada, Elena.".

"Miks sind see Brooklyn nii väga kotib? Ja kui see ei oleks olnud õnnelik juhus, et ma oleks lasnud tal enda asemel minna, kui oleks läinud teisiti? Mis siis?"

Ühteainsasse lausesse sai ära mahutada hirmu, kurbuse, kahetsuse ning kaastunde. Elena oli selle elav näide, kuna kõik need olid kuidagi segunenud ning väljendunud Elena aina rohkemast füüsilisest eemaldumisest Brentist, ning silmadest, mis aina rohkem särama lõid, isegi kui väljas ei paistnud see päike nagu enamus lugudes, kus too kiired pidid pisarad rohkem esile tooma, ning kuidagi stseeni illustreerima.

"Ma olen Brooke'i vend, Elena. Milline vend kohtleb... käsitleb, oleks õigem öelda, oma õde nii? Ja ta ei tea."

Elena keha oli korraga liikumisvõimetu. Üleni.
Ta jälgis vaid, kuidas Brent aina rohkem ja agressiivselt oma sõrmi läbi juuste kammis, väljendades ennast aina tihedamate endas kahtlevate liigutustega. "Ta ei tea et selle kõige taga on tema oma, enda, lihane vend."

Ta lohistas jalgadega aina rohkem hoogu sisse kiikuvatesse liigutustesse äärise vastas. "Sina ei peaks üldse siin olema. Sa juhtusid olema temaga ühes majas selle ajal, kui see juhtus."

"Palun saa temast aru, kui ta sulle kunagi selle eest ei andesta."

Ta tõmbas hammastega üle alahuule, ning lasi peal vabalt rippuda, silmad ikka veel avatult. "Kas sina andestaksid, kui sulle keegi nii teeks? Keegi su lähedane?"

Ta ilme muutus hapuks, ning ta ristas kaitsvalt käed rinnal. "Tõttõelda, mul ei ole väga lähedasi. Mis on üks põhjusi, et ma lasin tal minna. Kui inimesed teda otsima hakkaks, peaks nad pettuma, vastupidiselt mulle, mina..." jäi ta hetkeks mõtlema, et lause õigesti sõnastada, kuid lauselõpp jäi igavesti õhku rippuma.