Ümberpöörd

12. Peatükk "Ühe Tüdruku Hind"

"Amm," kõhklesin korra, üritades endale aru anda miks ma peaks sellest rääkima inimesele, kellega ma pool tundi tagasi kohtusin.
Ma asetasin teekannu selle aluse peale, ning vajutasin nupu mis vee keema ajas. Samal hetkel pöörasin ma ümber, ning toetasin end vastu kappi. "Sa tundud kuidagi tuttav, oleme me varem kohtunud?"

Russel pööras pilgu lakke, ning veeretas selle enda järgmiste sõnade saatel minule. "Võimalik."

"Mulle väga need äraarvamismängud ei istu."
"Mina mäletan sind väga hästi?"

Korraga mulle meenus. "Sina olid see tüdrukuga, eks?"

Ta ei noogutanud, ta ei vastanud, kuid see kuidas ta mind vaatas juba karjus jaatavat vastust. "Ma ei ole küll mingi emakuju, ma ei tundnud teda aga no kuradi valus oli pealt vaadata. Kuidas Ashton sellega seotud on? Kui ta on."

"See võiksid olla sina, sul on siiamaani lihtsalt oodatust paremini läinud."

Mul pole varem olnud nii suurt tahtmist kellelegi tooliga nägu sisse lüüa. "Mida sa ajad? Kas sa üldse kuuled iseend?"

"Ainus põhjus miks sa Ashtoniga selle katuse all elad, on see et sa oled vaid väike -kuid oluline- osa tema tehingust."

"Sa oled hull."

"Kas sa tõesti arvad, et Ashton, see sama Ashton- ega ta ei ole muutunud, isegi mitte peale nelja aastat. Sa arvad et sa oled siis sest et ta kuidagi- Armastab sind? Et lihtsalt heast peast võtab su--"

"Mis sellel kõigel muutumisega põhjust on?"

Ta päästis valla ühe väga sügava ohke millele järgnes kartustäratav naer.
"Ma ei tea kumba ma praegu lollimaks pean- kas sind selle eest et sa oled kellegiga kellest sa ei tea midagi, või Astonit et ta su nii sisse seadis. Vaata- sa oleksid praeguseks tükk tüki haaval oma vanemate ukse ette saadetud."

Mu süda jättis löögi vahele ja kukkus saapasäärde. Kui ma oleks sel hetkel end peeglist näinud, oleks ma üllatunud kui suureks mu silmad ehmatusest läinud olid.
"Kuidas ma sind uskuda saan?"

"Ei saagi, aga sul pole muud valikut."

Tõsi.

"Kas ma pean eraldi paluma või sa nüüd seletad mis toimub?"

"Istu," ütles ta ning viitas käega enda vastas olevale diivaniistmele. "pikk lugu."

Mul ei olnud alust arvata et see võis olla midagi nii halba, kui hiljem selgus. Niipea, kui mu selg tuge puudutas võttis Russel suure sõõmu õhku. "Enne kui mina ja Ashton olime sellises positsioonis, nagu praegu, asjad ei olnud nii ilusad. Me peatusime iga laupäev uues motellis, ja sõidsime oma varastatud autoga uude kohta."

"Ja kuidas see mind ning Ashtonit puudutab?"
Nii ükskõikselt, kui see kõlas oli mul võõra inimese tunnetest ükskõik, ning mind huvitas ainult mis osa minul sellest on.

"Ashton sai kõne, talle pakuti tuhandeid, kümnetes, sadades."

"Ta võttis selle ju vastu?" küsisin ma kõhklevalt.

"Aga see tuli oma hinnaga. Järgmisel vabal hetkel oleks tal uus sada tuhat taskus, sinusuguse eest."

Ma teadsin. Ma teadsin täpselt, kuhu ta sellega sihtis. Kuid oma peas tahtsin ma seda eirata, ning loota parimat.

"Minusuguse eest?" üritasin ma saada ta endale otsa vaatama. Mul olid omad kahtlused, loomulikult.

"Sa ei arvanud et ta poputab sind niisama, eks? Rikkad kutid ei korja tüdrukuid niisama üles, see ei käi nii."

"Pea oma suu, vaata kellest sa räägid!"

Nüüd sain ma ta täieliku tähelepanu.
"Mis sa arvad mitu poputatud tüdrukut see väärt maja on? 10? 20? Oleneb."

"Mida sa-?"

"Ma annan sulle praegu võimaluse."

"Võimaluse milleks?!"

Ma tõukasin end käte abil toolist püsti ning pöörasin talle selja.

"Sa paned mind valiku ette kas Ashton, või sina?"

Vastust ei olnud kuulda. "Mitte päris, aga praktiliselt?

Mitte midagi. Mu sisetunne ütles, et see on üks nendest valikutest, kus kumbki võimalustest ei olnud õige ning ma oleks nii ühte, kui teistpidi perse keeranud. Ma kergitasin õhukest kardinat, kui kerge mootorimüra mu kõrvu jõudis, kuid autot ennast ei olnud veel näha.

"Ma arvan et sa ei pea enam kauem ootama," vihjasin Russelile.
Mitte et ma oleks midagi kahtlustanud, aga hetkedel nagu see siin on hea kui sa tead relvakapi koodi kombinatsiooni. Ja siis mootorihääl peatus, selle asemel et ta enam lähemale oleks tulnud. "Mõtle selle üle, Brooklyn."

Võibolla ei olnud see siiski Ashton.

"Aga sul ei oleks selleks väga palju aega,"

Ma pöörasin ümber ning leidsin Russeli endale üllatuseks mitte sealtsamast tugitoolist, vaid nüüd endast mitte nii ohutus kauguses.
Lõpuks jõudis mulle kohale ta sõnade tähendus, kui ma nägin relva mida Russel enda parema sääre taga peitis.