Ümberpöörd

17. Peatükk "Ettevalmistused"

"Tehtud." kuulsin ma häält veidi eemal, ning lülitasin telefoni ruttu välja ja panin kapile tagasi.

Ashtoni sammud olid ta toonud siia tagasi. "Miks sa püsti oled, ma ütlesin ära tee sellele jalale liiga."

Kohkunult mõtlesin ma endale kas ta märkas telefoni teist asukohta. "Ei, ei kõik on korras. Ma pean lihtsalt selle ära taluma, siis ta läheb paremaks."
"Oled sa kindel?"
"Ei," kõhklesin hetkeks "ma tean et sa pead, seda asja tegema, nii et..."
Ta ainuüksi noogutas. Ta kõndis minu juurde üle ning tõmbas mind enda embusesse. "Meie heaks, ainult."
"Kui see asi saab läbi, kas kõik läheb oma kohale tagasi."
Ta suudles mind enne vastuse andmist laubale. Mis oli ilmselge moosimise viis. "Loodame parimat. Aga see tuleb ainult koostööga. Oled sa selleks valmis?"
"Kui sa lubad, et see ei puuduta mitte kedagi teist minu perekonnast... niikaua olen ma selle osa."
Ma ei saanud sellele kunagi vastust. Kuid miski pani mind uskuma, et praegu, olukorda arvestades ta mind alt ei veaks. Mitte meelega.

"Sa peaks puhkama."
Ma eemaldusin Ashtonist, et temaga silmside lüüa. "Aga köök?"
"Hommikul majapidaga tegeleb sellega, mine nüüd."
"Sa lähed ära?"
"Mul on vaja jah," ütles ta, kuid mitte väga kindlalt "ma panen turvasüsteemi ööseks tööle, sul ei ole väga turvaline olla üksi, eriti praegu. Ära unusta seda hommikul välja lülitada."

"Olgu."

Ta haaras kapi pealt telefoni ja autovõtmed ja oligi läinud. Sellest õhtust ei mäletanud ma peale kohest uinumist enam midagi.

***

Kell 2.37

See oli alarm. Turvasüsteemi alarm. Oli mu esimene mõte. Ma pilgutasin silmad rähmast lahti ning haarasin telefoni. Kaks tundi peale keskööd.

Ma ei arvanud sellest eriti midagi. "Ashton, ma läh--." Hakkas mu parem käsi talle õlale koputama, kuid mu käsi ei maandunud mite inimese õlal, vaid vajus pehmesse suletekki. Õigus.

Ma avasin magamistoa ukse. Imelik oli tunne oli olla tühjas majas keset ööd üksinda. See ei tundunud lihtsalt... õige. Koridori ja elutoa vahel ei olnudki õieti koridori. Seal, kohe ukse kõrval seinal. Seal oli nupp "T/O".

"Turn off..?" mõtlesin ma endamisi. "Kohe saame teada," vajutasin ma nupule. See ainuüksi ei olnud piisav.

"Enter Passcode."

Sisestades selle, jäi kõik vait ning maja oli jälle tagasi vaikseks jäänud. Imelik.

Ratsionaalsuse nimelt kontrollisin ma läbi kõikide maja aknad. Alustades elutoa ukseavast. Siit avanes lage vaade otse linnale allpool, kuna maja oli kõrgemal pealinnast ja nüüd ei näinud ma enam midagi. Täpipealt ei paistnud läbi augu enam midagi. Kuidas? Ainus viis seda teha oleks teiselt poolt midagi pilule ette panna. Aga see ei saanud lihtsalt olla. Ma vaatasin kõrvalt aknast. Ukse ees ei olnud kedagi. "Olgu," üritasin ma ennast rahustada. Viimaseks jätsin ma oma magamistoa. Aga miks oleks see pidanud olema lihtne. Magamistoa veranda aknast viis maa sisse raiutud kividest tee maja ees oleva garaaži poole. Mulle tundus, et ma nägin seal mingit liikumist. Millegi, või Kellegi liikumist. Ma jäin veel mõneks ajaks vahtima. Aga mitte mingit märki rohkem.

"Kõik, see on lihtsalt su aju mis mängib su nimel nalja, Brooklyn, rahune, helista Ashtonile. Just, lähen helistan Ashtonile."
Ütlesin endale. Kuid enam mitte nii endamisi.

Ma jooksin juba teist korda elutoa ja magamistoa vahelt, kuid telefoni ei paistnud olevat kohtadel, kus ma mäletan et ma selle pannud oleksin. See ei saanud olla.

Lõpuks andsin ma alla ja otsisin meie öökapi sahtlist kiiruga välja Ashtoni töötelefoni. Seal oli üks vana klapiga Sony.
Palun tööta. Klapi lahti tehes läks ekraan siniselt põlema. "Vähemalt midagi läks nii nagu pidi."

Ma kirjutasin Ashtoni numbri sisse ja jäin kannatamatult vastuvõttu ootama.

"Halloo..?" kuulsin ma Ashtoni häält, ning kohe peale seda kõlas teisest toast hääl, mis meenutas ukse pauguga lahti virutamist. "Ashton, mina, Brooke,"
"Miks selline toon, kas midagi juhtus? Kas sinuga on kõik korras?"
"Keegi on siin, Ashton."

Peale seda ei kuuldunud tema poolelt enam midagi. Nii kaua, et ma hakkasin juba arvama et ta telefonk aku andis otsad. "Ashton, verandal on keegi. Meie verandal on keegi, ma ei näe ta nägu, aga seal on keegi!"

"Brooke, mul on vaja et sa nüüd maha rahuneks ja me sellele lahenduse leiaks, kas sa oled nõus sellega?"

"Jah."
"Väga hea," lausus ta "Nüüd, seleta mulle milline ta välja näeb. Pikk, lühike, suur..?"

"Ma ei tea, ma ei näe väga kõik on pime."
"Võibolla sa lihtsalt kujutad seda ette, Brooklyn."

"Ei, Ashton. Kurat ta seisab minust kahe meetri kaugusel."
"Oota korra."

Ainuke asi, millele ma suutsin mõelda, oli see, et see pidi olema kuidagi seotud Richardsoni surmaga täna. See kõik juhtus nii kiiresti. "Perse Ashton, oled sa seal?!"
"Vaata uuesti, Brooklyn. Mida sa näed?"

Ma leidsin telefonil nupu, mis lülitas sisse välgu, ning suunasin selle vähem kui sekundiga kohale kus see inimene oli just seisnud. "Teda pole."

"Sa ehmatasid mu poolsurnuks, Brooke."
"Ma vannun sulle, et-"
"Brooke, see vestlus on läbi. Mine kööki, leia endale midagi juua ja katsu rahuneda. Sa võid olla tänasest lihtsalt ärevil."

Ma ei ole hull.