Ümberpöörd

14. Peatükk "Ohtlik, Milles Peitub Turvalisus."

Järgmised sündmused võtavad aset alles järgmisel hommikul.

"Brooke. Sa tõesti arvasid?"
Rumal, nagu ma olin pärisin "Arvasin mida?"
"Arvasid et ma teeks sulle nii? Annaks sind ära? Kellelegi teisele?"

"Russeli jutust teeks sellise järelduse küll."
"Russel on sitaauguni võlgades, ainus põhjus tal siia üldse tulla oli selleks, et sind saada."

Ma üledramatiseerisin kohkunud nägu. "Ma ei usu et ma päris täpselt ikka veel aru saan."

"Ja sa ei peagi saama!" ütles ta nüüd juba veidi valjemal toonil.

"Ta pass- ta kõik dokumendid pandi kinni. Ta ei saa ületada riigi piiri. Kust tuli 80 protsenti tema rahast?" Ta vehkis suurelt kätega õhus.

"Välismaalt?" küsisin ma, olles enda õigsuses enam kui kindel.

"Just." sain vastuseks.

"Kas... kas ta müüs tüdrukuid?"
Isegi kui ta oli lubanud end parandada teadsin ma puhtalt ta pilgust, et otse "Jah" või "Ei" sõna ei pigistanud ma temast välja. Sest et miks peaks see nii lihtne olema.

"Euroopast Lähis Itta."
"Inimkaubandus?" küsisin ma nagu see oleks kõige tavalisem asi.
"Tundub see sulle kuidagi teisiti?"
"Ma ei ole Euroopast, Ashton." 
"Sa võiks olla ükskõik kust. Ta tahab sind ainult selle pärast et mulle kätte maksta."

"Sa ütlesid see äri ei ole isiklik."
"Sina oled erand."

Veel kümnele tuhandele küsimusele mis otsisid vastuseid pandi sein ette üheainsa lausega. Kes oleks arvanud et see üldse võimalik on?

"Ashton. Ma tõesti ei näe põhjust olla koos kellegiga keda ma ei armasta."

Ta pani kahvli teises otsas taldrikule maha ning toetas küünarnukid lauale. "Ma arvasin et me juba rääkisime sellest."

"Mida sa siin näed? Mida sa meie vahel näed?" virutasin ma selle karje saatel käed vastu lauda.

"Sa tead kuradi hästi et mul ei ole sellest olukorrast pääsu ei üht ega teistpidi. Ning sa otsustad praegusegi põrguks teha!"

"Brooklyn, rahune."

"Ära käsi mul fucking rahuneda, raibe," ma tõusin laua äärest püsti ning mida kiiremalt kõlas iga mu lause seda kiiremini viisid jalad mind ühest toanurgast. "Ma ei plaaninud enda elu sellisena. Mul pidi olema ilus elu. Pere, lapsed. Ja ma sain selle pasa. Mulle pandi ilus hinnasilt külge."

"Sellepärast sa oledki siin," vaatas ta mind rahuliku pilguga laua tagant toolilt. "Ma ei tõstaks kunagi sinu kohale kätt, Brooklyn. Ma ei kavatse sind kinni hoida. Palun- uks on sulle avatud sa võiksid siit iga kell minema jalutada."

"Võibolla sul oligi õigus. Võibolla ma olengi hulluks minemas."

Ma lõpetasin hullu moodi ringi koperdamise ning pöörasin end Ashtoni suunas. "Kas seda sa arvadki? Sa arvad et ma olen..?"

"Kui asi oleks selles ei annaks ma sulle nii lihtsalt võimalust lahkuda, mõtle sellele. Sa lōpetaks kuskil põllu peal."

Ma raputasin eitavalt pead. "See ei olnud see mis sa mulle lubasid. See on hoopis midagi muud."

Sekundi pealt oli mul tunne, mis iganes pidi Austini suust järgmisena väljuma pidi saama negatiivse vastuse. Ma ei suutnud enam leppida sellega, et kellegil teisel peale minu oli õigus. Sest et minu kolba sees, arvasin ma samuti et mul oli ülevalt kõik korras. Kuid kas tegelikult ka oli? "Viimased 19 aastat oma elust- seda kõike et lõpeada siin? Ma ei süüdista sind, Ashton. Aga mõtle selle peale."