Ümberpöörd

7.Peatükk "Ümberpöörde Esimene Kurv"

"Mis sa selle all mõtled?"

Kuna ma ei tundnud Ashtoni veel nii hästi oli mu pea vastuvõtlik igasugustele arvamustele ja ütlustele. "Seda et," ta kõhkles hetke, ilmselt selles kas öelda mulle või mitte "ta ei ole nii...tähendab, ta ei ole praegu päris stabiilne. Ei ole kunagi olnud, tegelikult. Mitte minu tööajal."

Miski minu sees ütles et ma ei peaks uskuma midagi, mida minule peaaegu tundmatu isik, mulle räägib. Kuid uudishimulikus sai sellest mõttest võitu. "Ma ei saa ikka päris täpselt aru."

"No... vaimselt." ta koputas ninetissõrmega oma meelekohta.

"Ah, tegelikult, tead mis ma siin ikka räägin. Ma tegelikult ei to--."
"Oota!" peatasin ma ta sõnapealt ja ta jättis omad tegemised minu nimel uuesti pooleli.
"Räägi..." ütlesin ma tasasel toonil, mis tundus vaikses toas häälekam, kui ta tegelikult oli.
Ta pilk muutus äkitselt. Mitte paremuse poole. See oli kirjeldamatu ning seda ei saanud sõnadesse panna. Sellist ilmet polnud ma veel varem näinud.
"Asi ei saa olla nii hull et sa ei saaks sellest mulle rääkida."
Ta näoilme rääkis aga vastupidist.

Lara hingas sügavalt sisse ja suutis mahutada ühte lausesse rohkem kui mina olen suutnud terve oma elu jooksul. "See poiss on väga ohtlik. Ta on kriminaal. Ma räägin sulle seda ainult sinu hoiatamiseks kullake, mitte sinu hirmutamiseks."

Kogu maailm jäi minu ümber hetkeks seisma. Minult olid nagu paugupealt kõik sõnad röövitud. "Ahah..." põgenes mu huulte vahelt. See sai öeldud ilma mingisuguse emotsioonita.
"Aga..."
"Siin ei olegi mitte ühtegi aga. Jutt on väga lühike ja selge." ütles ta kindlameelselt. "Oh, nagu kivi oleks südamelt langenud." tõdes naine.

See kivi mis temal kukkus, tundus kukkuvat minu peale. "Kas see on nali? Sest et kui on siis ma ei poolda musta huumorit."
Kunagi ei saa liiga ettevaatlik olla.

Ta ei öelnud enam midagi. Meie muidu lustakas ja alati rõõmsameelne teenija oli hetkega muutunud. Ta vältis edaspidises kõnes minu pilku ja hoidis silmad turvaliselt käsnal ning köögikapipealsel.

"Anna mulle minut." vabandasin ma Larat.
"Ma pean natuke selle üle mõtlema."

"Kuidas soovid." lausus ta ükskõikselt.

Ta ei vaadanud minu poolegi, kui ma magamistoa ukse enda järel kinni lükkasin.
Ma lasin jalad juba seal samas ukse juures nõrgaks ja libistasin end selg vastu ust põrandale. Ma kõverdasin põlved, tehes küünarnukkidele nende peal toetusruumi, ning haarasin kahe käega peast kinni.

Ma ei saanud ju ometi uskuda kõike mis mulle öeldi. Mis siis kui ta üritab seda mulle rääkides kuidagi enda pealt kasu teenida? Kes ta üldse siin on? Samas, miks ta peaks mulle valetama?

Minu ema ütles mulle kord, et "Kriisihetkel tulevad välja kõigi tõelised paled, kas nad seda tahavad, või ei."

Olid vaid jäänud loetud nädalad, päevad, kuni minu elu ei olnud enam midagi, mis ta oli kuu aega tagasi. Kui ma oleksin varem suutnud mõelda, "mis oleks olnud kõige hullem mis oleks võinud juhtuda?" See oleks olnud just see, mis järgmisena toimuma hakkas.

Kaks päeva olid möödunud rahulikult. Ilma mingisuguste vahejuhtumiteta. Tähendab...mis oleks saanud juhtuda? Ash tuli viimasel kahel päeval koju kesköö paiku ja oli lubanud iga õhtu, et järgmisel õhtul asjad muutuvad. Aga need ei muutunud. Kõik veeres samamoodi edasi. Kõik oli päris üksluine. Lara, tema ei vaadanud pärast meie üleeilset vestlust minu poolegi. Iga õhtu, kella kuue-seitsme paiku kui päikese oranžid kiired tuppa vajusid sain ma kaks kõnet. Ühe sõbrannalt, teise Austinilt. Iga õhtu, üks ja seesama lugu. Korralikku vastust ei saanud neist kumbki. Teadmata, mis saab minust edasi ja kuhu ma selle kõigega välja jõuan, pani mind kahtlema, kas ma peaks enam üldse kellegile märku andma, et ma veel olemas olen. Ja see oli nendest õhtutest kolmas. Pärast pikka enesele mõtete selgekstegemist põrkas uks lahti. "Brooke?"
"Jah?"

"Juhtus midagi?" küsis ta ukse juures liikumatult.
Ma naersin selle peale. "Ei...miks peaks?"
"Sa tundud kuidagi... morn." ta lükkas nahktagi pealt ja pani selle rippu.

"Tõsiselt ka või?" lähenesin ma talle ning sirutasin oma käed ümber ta kaela. Ma puhkasin oma pea ta õlale ning ta silitas mu selga. Kui ma vaid suudaks sõnadesse panna, millise turvatunde see minus tekitas. "Ma olen siin üksi hullumise äärel, kas tead?"
Kui ma pilgu uuesti üles tema poole suunasin, vaatas sealt vastu armsate sassis juuste ning sooja naeratusega kena kutt, kes lükkas nüüd mul juuksed kõrva taha ning oli nii valmis mind suudlema, et ma peaaegu tundsin seda kuuma õhku oma ülehuulel. Ta toetas oma vasaku käe minu õlale ja tõmbas mind suudluseks sisse. Kuid see ei olnud hetkel minu eesmärk. Mitte et ma sellest vabatahtlikult ära oleks ütelnud. Ta huuled ründasid minu omi iga kord, kui ma üritasin midagi vahele öelda.

Tema telefon helises. Ta eemaldus minust ning ta telefoniekraan helendas. "See on Nicole."

Mis sest et mu aju ütles "mida iganes". Ütles mu süda:
"Sa peaks vastama."
"Arvad?"
Ta teadis isegi, et tal ei olnud vaja minu luba millegi tegemiseks.

"Hallo?"
"..."
"Nii..?"

Mu õel pilk ei olnud petlik. See väljendas täpselt kuidas ma ennast tol hetkel tundisin.

"..."
"Aga Brooke?"

See, mis järgnes, oli nii kõvasti torru karjutud, et see oli Nicole'i kamandav toon kõlas minuni ära.
"Tead mind ei huvita, see on sinu jama ja sa parem klaari see ära, mul ükskõik kuidas, aga sa teed selle ära."